Minu tänahommikuse Tallinn-Tartu bussi tummad ja kurdid (nagu varem olen maininud, moodustavad viimasel ajal teatud kindla osa antud bussiliinil minuga koos reisivatest isikutest erinevate händikäppidega persoonid) olid eriti elavaloomulised ja erksad. Kuna seekord istusid nad mitte mijnu ees vaid seljataga, sain istme seljatoe kaudu samuti kogeda suuremat osa viipekeeles igapäevaselt kasutuses olevatest jõulisematest väljendustest. Kuna lisaväärtusena oli tegemist kodumaa ilu nautida võimaldava ja vaimuvabadust tagava (ajalehtedes liinibussiavariide fotodelt meelde jäänud hüüdlaused bussiseintel) Taisto loksutava bussiga, hakkas mul üle pika aja bussisõidu peal jälle natuke paha küll. Kusagil veidi enne Laevat tegime ka metsapeatuse, mille käigus juht tegi mureliku ringi ümber oma sõiduriista, ent ilmselt leidis selle seisundi reisi edukaks lõpetamiseks veel rahuldava olevat, igatahes jätkasime mõne minuti järel.
Niisugune kena lugu siis siit Euroopa Liidust teile, kallid sõbrad. Kusjuures minu reedeõhtune hirm selle kohta, mis meie eluga siis laupäevaks õigupoolest saanud on, tundub nüüd vähepõhjendatud olevat. Kõik näib korras olevat. Või on kellegi elus mingeid olulisi muutusi aset leidnud? Tell mi.