Väikese latentsiga hakkasin eile õhtul imestama, miks üleeile vaadatud Sweet November ei ole imdb-s märgitud "fantasy" zanri alla :) Idee, et keegi kedagi aidata tahab näib tänapäeval küll fantastikana :) Anyway, peale varem samal õhtul TV1000st vaadatud Intolerable Cruelty't ma lihtsalt ei suutnud koju minnes romantiliste filmide lainelt kõrvale hüpata, millest ka ülalmainitud jutt. Kusjuures mõlemad linateosed olid minu meelst head, sellistest häiritud inimestest, noh, nagu mina või sina.
Eileõhtustest olulistest asjadest veel niipalju, et märkasin et pimedas suure toa aknast välja kiigates peegeldub maja ees puudelt Narva maantee tänavavalgus just niimoodi, et pimeduses paistab seal olevat minu lemmiktähtkuju Sõel. Milline tore leevendus pilvise ilma puhul. Anyway, hiljem kui sajab, siis need valgustäpid muutuvad suurteks kollasteks laikudeks kui vihmast rasked lehed end rohkem maa poole viltu keeravad ning sellevõrra enam valgust peegeldavad.
Nagu näha, olen viimastel päevadel olnud kodune. Ning sellel on väga sügav mõte. Ma usun, et kodu muutub päris koduks siis, kui julged ja saad seal päris pimedas ringi liikuda, ilma et kolli või kuhugi otsa äralöömist/silmaväljatorkamist kardaksid. Näiteks see suure toa uksepiit, mis pooltele inimestele jalgu jääb ning mida teised inimesed samas üldse ei märka. Et ma siis ootan ööd ja lähen hängin jälle oma mõnusas koduses kodus edasi. Mis ei tähenda, et teie seda minuga koos kaasa teha ei võiks. Lähipäevil on plaanis mustsõstra-biskviitkoogi valmimine, niiet beware ning pakkuge ennast külla tulema. Teate ju isegi, et minus puudub sageli entusiasm ise kellegi kutsumisega vaeva näha.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar