Kallid lugejad! Olen korduvalt teie tähelepanu juhtinud asjaolule, kui palju rõõmu suudab inimene leida igapäevastest väikestest asjadest, kui ta neid ainult märgata oskab. Näiteks kui laps naeratab tänaval või kuidas mingi asi juhtub. Või näiteks - millest ma veel kirjutanud ei ole - kuidas liibuva särgiga tädi jookseb ja kahe käega volksuvaid rindasid kinni hoiab või kuidas professoritega täidetud dushiruumist on kuulda häält, mille sa meeleldi omistad mahakukkuvale seebile. Tuleb ju tuttav ette?
Kahjuks on see kõik vale. Ma näen kõike seda nagu enne, aga ei tunne oma peas midagi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar