3 minutit psühholoogiale

Kuna viimase nädala jooksul on taas siia lehele kaks korda jõutud otsinguga "milleks mulle psühholoogia" (ning selle lausega lisandus veel üks põhjus sellise otsinguga siia jõudmiseks, kuigi sügavam põhjus, miks just siia jõudma peaks, jääb selgusetuks, sest peale selle ja selle viite käsitlustele, et inimesed niisuguse otsinguga siia jõudnud on, ei ole ma tuvastanud otsest väljundit, kus sellist küsimust varem käsitlenud oleksin), tunnen psühholoogia teaduskraadiga inimesena vajalikuks sügavamalt analüüsida nii põhjuseid, milleks kellelegi psühholoogiat vaja oleks (kuigi nimetatud otsingu pinnapealseimgi analüüs annab juba nii mõnegi huvitava vihje nende isikute omapärade ning psühholoogia kui valdkonna poolt pakutavate erinevate võimaluste vajalikkuse kohta neile, kes just selliseid sõnastusi guuglisse sisestavad, ning pigem on põletavam probleem isegi see, kas tegemist on nendesamade inimestega, kes sisestavad otsingusõnad "teosta google otsing sõnale psühholoogia" ning "otsingusõnad"), kui ka põhjuseid, miks niisugune otsing just siia lehele tooma peaks.
Kuna sissejuhatav lause tuli üsna mitmetahuline ja vastab juba üsna paljudele küsimustele ning - tõeliste psühholoogiahuviliste jaoks isegi intrigeerivamalt - esitab palju uusi küsimusi, piirduksin esialgu just niisuguse napi teemakäsitlusega ning naasen selle juurde siis, kui järgmised kolm inimest nimetatud probleemiga taas siiapoole pöördunud on.

kõik oli natukene hästi õnnestund

Võib-olla ma peaksin rõõmus olema, et maailmas nii palju idioote on, sest nende foonil tundun ma endale ikka meeletult normaalne kohati.. enamuse ajast isegi. Ma ei hakka isegi konkreetseid näiteid tooma, vaid eeldan et kümnest tuhandest lugejast üheksa tuhat tunneb end nüüd ise ära ja on homme natukene adekvaatsemad.
Hallooo?!?

1

sina magad lastega üleval
üks on meie voodi kõrval
üks on meie voodi keskel
üks on meie voodi serval
sinu kõhus

mina olen allkorrusel
meie kõik oleme ülakorrusel
meie kõik oleme allkorrusel
me oleme aias
ja maja ees

me oleme metsistund vaarikavartes
ja krohvitükkidest tehtud bussis
ja ühel jääb käsi purki kinni
ja teisel on aias
tulbilehtede vahele pandud
lumeroosiõied

ja kolmandal on oma muna
sinu kõhus
ja kui tuleb aeg
jääb tal käsi purki kinni
ja aias on tulbilehtede vahel
lumeroosiõied

me elame majas
kus kõik on alati
juba täiesti valmis

advo kaadid andke aru

Kas tsiviliseerituse vastand on militariseeritus? «Mina lolluse vastu ei saa. Tundub, et Pärnu linnavalitsusega ei saa tsiviliseeritult asju ajada, las tegelevad asjaga advokaadid,» rääkis omanik.

shit just got worse

Lihtsalt selleks et lugejad vaataksid - oi, lõpuks ometi mingi uus põnev kirje! Lugesin selle nüüd enne submittimist veelkord läbi ja ise jäin väga rahule. Selle viimase lausega kah. See lause nüüd on kah veel enam-vähem okei. Aga see lause paistab juba liiast olevat. Ning seda lauset soovin et ei oleks praegu lisanud, aga ei suutnud vastu panna. Selle lause kirjutamist suutsin õnneks juba vältida.. peaaegu!

hoian kinni juhtmest mille teine ots kaob taevasse

ha-ha-haa - "sõnumi saatmine NURJUS" ütleb telefon... minu meelest see on natukene naljakas, sest telefonid on olnud konservatiivsed asjad, mille toimingud võivad halvimal juhul ebaõnnestuda.. aga mitte nurjuda. või, mina ei tea... näiteks kolmapäeval oli mul bläckout, kus mul ei tulnud üks eesnimi meelde, ja ma tundsin end selles amneesias väga mõnusasti, sest teadsin kohe et see on öisest magamatusest ja läheb üle ning oli seetõttu nauditav nagu mõni uus ja huvitav ravim. mitte et ravimid mulle mõjuks eriti.. kui ma ei tea, missugust efekti oodata. ning ma kahjuks ei leia youtjuubist videot, aga suurema fantaasiaga lugejad võivad lihtsalt lugeda skripti MP sketsist "The man who says things in a very roundabout way". väiksema fantaasiaga lugejad kes assotsiatsioonile pihta ei saa, võivad ise kuhugi offi wonderida, idiots!

pontu, mu koer, on leidnud elu võtme

Ükspäev vaatasin näiteks Eesti Energia esinduses jälle: istuvad ahvikesed, karvu pole seljas ja igaühel on mingi asi võetud mida teha et kari funktsiks, ja siis käituvad vastavalt sellele. Ühed istuvad laua taga ja teenindavad, prindivad arvutit ja võtavad allkirja, näitavad näpuga paberilt, teised tulevad, vajutavad järjekorranuppu, oodavad ja siis teevad leti ääres mis ette nähtud, ja lähevad jälle tagasi oma urgu, vahepeal käivad poest läbi ja viivad urgu organiseeritud korras saaki kaasa. Kuskil kõrgema korruse kabinetti tuleb hommikul üks teine ahvike, kes häälitseb ja sodib paberile, ja kui kolmas ahv tuleb, siis paneb pea viltu ja kuulab. Õhtupoole on tänavad täis erinevate ülesannetega ahvikesi, üks peab käima kaupluses mingeid asju vaatamas, mida liikmete külge riputatakse, teine läheb laseb karvu hooldada. Kolmas ja neljas seisavad nurga peal ja ei süga ennast, aga seisavad küll. Kõik on nagu ära korraldatud, igaühel on oma asi teha kogu aeg, et jääb mulje et selline ongi tervik niisugusena nagu ta olema peab. Kuigi ahvidel, tegelikult, pole üldse vaja et see nii keeruline on.

agamullonjumalastpoohui

Laias laastus jagunevad inimesed kolmeks. Esimesed on esmaspäeva hommikul rõõmsamad ja optimistlikumad kui töönädala lõpupoole, sest nädalavahetusel sai tsillitud ja tekkis uus lootus. Nädala lõpuks muutuvad kurvaks. Teised on esmaspäeva hommikul suuremas masenduses kui nädala lõpupoole, sest nädalavahetusel sai tsillitud ja uue hommikuga lootus kadus. Nädala lõpuks valu nüristub. Kolmandad ei lase end päevade vaheldumisest häirida ja on normaalsed. Peale minu ei tule praegu ühtegi meelde.

i must be doing something right

Neljapäeval üheksa külastust, eile ainult üks! Great success!
Ent kuidas mõõta seda, et inimesed eelistavad MITTE seda lehte külastada? Võiks ju eeldada, et kõik kes eilse päeva jooksul mõnda teist internetilehte vaatasid, tegid seda selle asemel, et siia tulla. I like those odds..
And now for something completely different: täiesti juhuslikult taipasin alles loetud minutid hiljem, et eile tagauksest tehnoloogiainstituuti sisenedes hoidsin tükk aega ust lahti märgates et üks ämblik võibolla soovib väljuda. Viisakas härrasmees nagu ma olen. Reinkarnatsioon kicks ass!

lugejate psüühika piirimail

Otsustasin, et täna ma ei tee uut sissekannet, et põnevust suurendada. Otsus tehtud, tegin sellekohase sissekande.

tahan olla hea

Üleeelmine sissekanne oli puhas vingumine. Mõte oli hea, aga vormistus sitt. Kahjuks ei täideta enam ammu minu ainukest lemmikblogi, niiet õppematerjal on napp, muidu oleksin juba palju osavam. Õnneks ei ole mul enam eriti palju lugejaid. Üks eesmärke, milleks kindlasti taas siia kirjeid tegema hakkasin oli näha, kui ebapopulaarseks see üldse on võimalik ajada. Arvestades järjest arenevat oskust lugejaid kirje lõpuni põnevil hoida, millise teemaga ikkagi tegemist on, kui üldse, siis usun et päris palju ebapopulaarsemaks kui praegu. Näiteks kui eile oli kuus külastajat, siis täna juba kolm. Aga kuresissekanne oli ka ikka juba kõvasti parem kui üleeelmine.

kured on parem kui seks!

ma väga soojalt soovitan, jätke oma igapäevase töö kõrvale kurepesa video kuhugi foonile jooksma, koos heliga muidugi. Halvim mis juhtuda saab on et kuulete mõnusat kevadist ojavulinat ja linnulaulu, aga kui joppab nagu minul praegu ja kõva tiivaripsutamise hääle peale pleierit tsekkate, näete karmi linnuseksi! (ilmselt vajalik mingi elementaarne mängija ja veebiühendus).

mul on palju kergem kui teil

Mõnel läheb ikka täiesti käest ära vahel. Konverentsil puudutati niisugust mõistet nagu rumination - midagi niisugust et kui miski läheb halvasti, siis kulutatakse ressursid sellele, et end ebaõnnestumise pärast piinata ning kui saabub next trial, ebaõnnestutakse taas, sest kogu süsteem on rumineerimisele sunatud ning soorituse jaoks ei jätku energiat.
Noh, see on patoloogia at its best, nii et uurime, ravime ja saame jagu. AGA. Mul on hoopis teine kogemus. Mõnikord võtab täiesti rahulik ja rõõmsameelne inimene mingi tähtsusetu minevikusündmuse, kus keegi kolmas midagi teisiti tegi kui eeldatud oleks ning ei saa enam üle, kui tohutult see tema peas tavaarusaamadega vastuolus on. Isegi kui segadust tekitanud situatsioon on endale juba ammu huvitava ja osapooli rahuldava lahenduse leidnud, milleks siis kaks päeva hiljem ikka ja jälle tagasi tulla et silmi pööritada ja rahulolematust väljendada põhimõtteliselt selle üle, kuidas olukorras kus midagi oli fucked up, ei haaranud selle eest osaliselt (kuid meie jaoks otseselt, sest ta oli ainukene kes meil parajasti oli) vastutav isik peast kinni ning ei kukkunud vabandama, vaid tegutses tsillilt ning tekitas parima asjaolusid arvestava lahenduse, millest veel omapoolse nõuga suutsime kombineerida veelgi mugavama tulemuse, kui kõige esialgsem versioon lubas (llitlause, mu arm, very nice!). Kõik sai tehtud ja kontrolli alla, aga rahulolematus jäi, ning piisavalt suur et selle juurde hiljem naasta ning pead vangutada. Justkui oleks vaja alal hoida, et keegi oli kusagil eksinud. Imelik.
Väga raske on umbisikuliselt kirjutada. Isegi see sõna - umbisikuline - on raske, proovige kiiresti kirjutada! Üldse ei tule nii ladus ja õpetlik sõnavõtt kui plaanisin. Aga üles ta läheb, sest kuulsin eelmisel aastal et on neid kes jätkuvalt mu blogi loevad, ning just nendest kavatsengi paremad ning mõttekamad inimesed teha!