koobasteel

Ei raatsi magama minna. Ei taha. Tuttav tunne? Ei usu hästi. Mis Sind tagasi hoiab, kallis lugeja? Või - mis Sind magama sunnib?

kogu gäng on koos

Kallid lugejad! Kuidas resümeerida lõppenud nädalat, mil minust nii napilt kuulsite? Eks kuidagi ikka. Millegipärast tunnen täna õhtul, et olen vanem ja targem, et elus on asju ja lootust veel on. Aga päris kindlasti see ei ole ju selline jutt, mida te siia lugema oleksite tulnud.
Mis aga ehk oluline inimestele, kes selle heaks juba pikki aastaid panustanud - meie peres on nüüd uus kauaoodatud liige. Leia ta pildilt!
Ning - enamvähem samal teemal jätkates - olete teretulnud meile paljuõnne soovima meie uue rootsi kodu üheaastasünnipäeva puhul (ja nüüd hakkavad siia lehele loodetavasti jõudma ka need filoloogiatargad pornosõbrad, kes otsingumootoreis tavapäraste porno ja seks asemel niisugust kaunist eestikeelset sõna nagu ühe kasutavad). Anyways, minul saab 7. veebruaril aasta täis. Mällol palju vähem, jne.

nõu tatsi-tatsi

piip shõw

milk, mään!

Asjatundliku nõuandepalve meie meditsiinitaustaga lugejatele (maeipea praegu neid silmas, kes ravil on) - on see normaalne kui mu viimaste päevade piimaannus on 1,5-2 liitrit napi õhtusöögi kõrvale? Kusjuures täitsa niisama, lambist, ilma januta (meenutades kuidas aastaid tagasi olen kesetpäevamittejanutamise eesmärkidel tarvitanud liitrite kaupa nii teed, piima kui ka näiteks kohvikoort), lihtsalt kulub. Oma roll on siin mängida ka muidugi ühel konkreetsel lehmapildiga piimakannul.
Ning - on an unrelated subject - Pille õhutusel sai astutud Skype'i klubi liikmeks. Soovitan kõigile. Hetkel ei oska hinnata, kas lihtsalt niisama vestlemine saab veel lahedam olla kui kaks tundi kuulamine kuidas Pille oma kodus sööb, Eda-Inesele kaasa ümiseb, hingeldab, asju pakib ja itsitab, siinkirjutaja samal ajal arvuti settinguid muutes iga minuti tagant omaette halloo?! pomisedes, aga kindlasti kui mikrofoniaugu üles leian ja sealt ilmselt tehasesinstallitud nätsu ära võtan (sest kõik need asjad mis tarkvaraga teha sai, said küll klaviatuurikulumiseni läbi proovitud), oskan veel asjakohasemat preisimist teha. Niisiis soovitan kõigile, kuigi - nagu isegi aru saate - kirjeldatud otsesaateid jätkub muidugi ainult valitud klientidele :) Ahjaa, ning kõik juba kasutajad on oodatud tanel_mallo nimelist kasutajat oma kontaktide hulka lisama. Kunagi hiljem tahaksin arutada teemal, mille Kaimar tõstatas, alustades aspektist, miks ma endale näiteks mingit seksikamat skaibinime ei valinud (vanematele olijatele meenub kindlasti kellegi allik1 nimelise persooniga seotud aastatepikkune episood siinkirjutaja elust.
Ning lõpetuseks - kuna seda teemat juba otsapidi käsitletud sai, siis loetud minutid tagasi saabus teateid teiseltpoolt, ehk siis täna Gröönimaale jõudnud Pillelt (kõlab nagu olnuks tegemist koerarakendireisiga:)) - reis olnud norm ja üldmulje on ilus. Aga reedeks lubatavat tormi (meenutan, naasmine on planeeritud laupäevahommikuks). Niiet pöidlahoidjad - näpud pihku! Sestet it would be a great loss for our country to lose one of our top people :)

kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii

Hihii, kõigile neile kes kunagi muretsesid kui kurtsin et kuulan päevast-päeva ainult Urmas Alendrit ja ei snäpi sellest enam kuidagi autti, siis rõõmusõnumid rõõmusõnumid - eile õhtul avastasin et olen rohkesti kuulanud ka selliseid reipatujulisi esinejaid nagu Sade ja onu Cohen. Viimast viimastel nädalatel peamiselt. Jamuidugi ei saa Didot kaa unustada (meenus, sest just tema hakkas just laboris kellelegi lõugavast - ning mida mina iga natsa aja tagant vaiksemaks käin panemas kui see minu äraolekul taas valjuks on keeratud - raadiost välja ronima:)). Niipalju siis neile kes ei saa üle sellest et ma püüan jätta muljet nagu kuulaksin ainult venku gängstasid omal kodus ja peasees päevastpäeva. Sisimas olen õrn ja tundeline nooruk.

häpi mällo-dei

Kõik märgid viitavad, et kas täna või homme on meie armastatud või austatud ühiskonnaliikme mällo poolsünnipäev. Sel puhul kaeti hommikusöögilaud parimate shiiba hõrgutiste ning leekivate hambaorkidest ning tikkudest koostatud tordiküünaldega ning põhimõtteliselt soovitati kõnealusel persoonil end taas käepäraseid vahendeid kasutades end seega taas põlema panna. Õnneks läks siiski kõik õnneks ning forellihõrgutis konsumeeriti püstjalgsete kestvate ovatsioonide saatel põhjalikult. Näpunäiteks loomasõpradele, kes oma lemmikuga samasugust antropomorfset pidusööki komplikatsioonideta läbi soovivad viia - eelneval päeval keerake oma kallimale toidumolli just see kolm nädalat külmkapis seisnud konserv, millest te teate et ta seda näljasurma hinnagagi puuttuda ei kavatse.

uudiseid ambulatoorselt rindelt

Mul on hea meel nende krapside arstitudengite üle, kes kümme aastat õpivad ja elust loobuvad, et saada toredaks nokuarstitädiks kes tohib mind vatitupsuga torkida ja küsida: Kas tütarlaps on kindel?
Milles ta kindel on?

uudiseid auditoorse töö rindelt vol 2

Geneetiline variatsioon võib teie eksperimendi täiesti pekki keerata.

uudiseid auditoorse töö rindelt

Sa tead et midagi on valesti kui rida eespool istuva inimese käes "Valgamaalase" internetiväljaande väljatrüki päisest ladusalt "vaginaalne" välja loed.

hanni pall

Eelmisenädalase Ekspressi lahutustest rääkiva artikli alapealkiri oli laadis "naine saab iga kuu eksmehelt 25000 krooni, ent ainult tingimusel et ta ei abiellu uuesti". Ja mina mõtlesin automaatselt halvasti sihukesest anaalse faasi mehest. Võttis aega enne kui taipasin et tegelikult see on lihtsalt sõnastuse viga. Sest kui naine leiab endale uue elukaaslase ja lastele võõrasisa siis tal peakski iseenesestmõistetavalt vähem majanduslikku tuge vaja olema. Mitte nii et elavad uue mehega vana mehe rahast. Aga sõnastustega peab ettevaatlik olema.
Mulle meeldib kui mulle tulevad vastu üks tädi ja onu oma bolonkanässiga ja too uriseb mu peale juba kaugelt ja mina vaatan möödudes tädile naerdes otsa ja ütlen nii kuri, ja tädi naerab vastu ja ütleb eijole. Lihtsalt et ma ei ole tühi koht, vaid elus inimene.

minu infeimoousseid külalisi: snuup togi toog

reidz agenst te mäššiin

Kui mul on mingi asi, mida mõni inimene ei tea, kas ma siis saan öelda et mul on tema ees saladus - kui mind ikka tõesti ei koti, kas ta teab või ei tea: selles mõttes et kas ma võin nüüd öelda et ühe inimese ees kes mind kotib on mul nüüd veel ainult üks saladus järel, ja seda umbe espetsiaalseks pidada, kui tegelt on kuskil terve aafrikatäis inimesi, kelle ees mul ei ole ühtegi saladust sest mulle lihtsalt ei lähe absoluutselt korda, kas ja mida nad teavad ja mida sellest järeldavad?

mu nandikott

Eile võttis üks onu - arvake kus, issand, ega mitte ometi EPAs?? - meie rõõmuks ühel kiisul munad maha. Ta pidi niikuinii võtmata, see oli ta oma kass ja ega töökal veterinaaril käed rahulikult paigal ei püsi ometigi, ja siis oli lubanud meile anesteesiat kaa näidata. Ja siis ühel hetkel pistis onu pea klassiuksest sisse ja ütles et tohoh, kiisu magab juba ammu, nüüd pole aega enam jokutada. Ja siis ühes HOBUSTE opereerimisruumis (ausalt, lae all oli suur konstruktsioon kirjadega "EESTI KRAANATEHAS") paistis valgete linade vahelt triibuline kiisupea ja siis kuskil eemal ta oli lina sisse väikse augu uuristanud ja munad sealt läbi pistnud. Ja siis ise üldanesteesiasse läinud. Ja onu siis lobises veidi ja võttis noa ja kooris muna ära ja võttis välja, sidus juhtmed kinni ja pani järgijäänud naha tagasi nagu naba. Pani naha nagu naba. Ja nii kaks korda. Ja meie kõik seisime oma kohvitopsidega seal ringi ümber. Hea et kellelgi õlut ja vorstileiba käes ei olnud. Niisugused kehavälised elamused ikka panevad mõtlema, eksju, noh, et kui mina kunagi oma munadega üldanesteesias olen, siis ma äkki ei tahakski kolmekend pässi seisma enda ümber ja muud sellised eksistentsiaalsed asjad.
Ja kui onu ütles et tavaliselt seda nii kalli anesteesiaga ei teha, siis üks tütarlaps suutis pika puterdamise peale küsida aga kuipalju see inimesel maksaks? Mida iganes ta sellega siis silmas pidas.

polebmaa

Täna jällegi EPA (tahtsin seda kirjutada SUURTE tähtedega, visualiseerimaks mu meelestatust, niiet näh, miks see niikuinii suurematega on?) kõrval põletasid onud ilmselt tollemaja jõulukuuske ja veel lähiümbruskonna hagu. Tuul oli kõva niiet hullult leegitses. Igaüks kes on püüdnud metsas lõket põlema saada käepärastest materjalidest peaks teadma kui keerukas see on - ja siis korraga, kui see läheb, siis läheb niiet jube, isegi nihukese tänase tuulise ja pudisajuse ilmaga. Jiaijaa, võiks kohe mingi luulelise paralleeli tõmmata meie inimeludega selles valguses nigu Armas Jumal ja Kuri Saatus on lasnud meie pääle jne jne jne... ma harrastan viimasel ajal nisukest lausete äravajumist, paistab. Ja paralleeli kaa ei hakka tõmbama, muidu mõned arvavad et äkkiminu elus toimub midagi erikorralist. Phh.
Aga kõige selle tulejutu juure tahaksin panna ühe kauni suveõhtuse fotoülesvõtte kunagi aastatetagusest ajast poolelt teelt Ahjale, kus Triin väidetavalt nägi kuidas kõik põllud põlesid, aga meie ülejäänud väidetavalt ei näinud midagi. Aga seda pilti ei ole lisada. Ja eks igaüks arvab, kas sellepärast et ma ei ole seda sisse skänninud (Triin, arva, miks?) või sellepärast et sellist pilti pole kunagi tehtud (Triin, mis Sa arvad?)

malviibiv.ee

Dziisös, tulin täna Tähtvere kaudu koju (EPAst tulin, või maaülikoolist või puuülikoolist, kujutadette, kuuspoolaastat pidin ootama ja punnitama et viimaks epasse sisse lastaks!) ja lihtsalt kjuriossitist käisin käppelt korra ümbernurga vaatamas - see viimase nädala kurioossumiks tõusnud hoone oligi päriselt olemas. Üle Lauluväljaku sinnapoole jalutades taipasin, mis mind Kaimari fotoülesvõtte juures kõige enam häiris - see oli nagu halb uni; pilgutad silmi aga ära ei lähe - ja nagu selgus, on see ka päriselt nii. Unest rääkides aga viibisin täna juba neljandat päeva töö asemel sisukal kursusel, mille olemasolu mu elus justkui püüaks mind veenda et kuna TÖÖLE ei pea minema, võin öösiti lobedalt kolme-pooleneljani üleval istuda, et taas taibata, et pean veerand üheksa NÄITEKS maaülikoolis olema. Millest lähtuvalt on ennekellakaheteistkümneste loengute maailm niisugune vatistatud ning eemalolev ja kui mõni heli sellest hetkeks läbi tungib, ma ehmatan nagu maailma viimane inimene kes on end kuskil kauplsuses mõnusasti krõpsupakkide vahele suikuma seadnud.
Ma ei tunne praegu et see oleks üks mu parimaid kirjeid.

piss aut

Tegelikult ikka veel EELMISE nädalavahetuse lainetel, öelge mis tahate:)

the past supper

oh hell no!

Ma ise ei ole ammu enam sinna Tähtvere-Supilinna piirile jalutama sattunud. Kaimarile fotoka laenamine oli viga, nüüd viis mõtterännak mind ikkagi neile teile. Armas jumal ise teab, miks ta mind SELLE eest hoidnud on. Täna öösel me ei maga. Vähemalt see osa minust, mis kunagi oma kodumajast unistanud on. Või siis et vastupidi, magame, sest õudsamaid koletisi uinuv mõistus niikuinii enam luua ei suuda. Ainukene ligilähedane projekt, mis paugust meenub oli aasta tagasi silmatud sportlikuks tuunitud uus seitsmene bemmitank.

supp-ressioon

On saabund aeg teha kokkuvõtteid EELMISEnädalavahetusesest talinaskäigust, mis iganes repressiivmeetodeid ma selle tagasihoidmiseks lõppeva nädala jooksul ka teinud ei ole, anyway, nüüd kus veelüks käik tehtud, on kuidagi vabanemistunne valland mu meeli ja pla pla plaa, anyways, nägin taas nii mõndagi oma lemmikinimest, sooritasin eduka Siimurattaküljestkroomküljepeeglihanke (näee, nüüd on see siis öeldud:)), sooritasin oma elu KOLMANDA lasnamäekülastuse Iti ja Andrese apartementi, kus, nagu selgus, osutusin esimeseks PÄRIS külaliseks, kuid et mitte teiste jaoks sündmuse uudisväärtust rikkuda, illustreerin seda tegu vaid väljavaateülesvõttega, jättes sissevaated hilisemaks võibolla siinkohal seekord; ning kõige krooniks karistas hea issand alpe talinlasi minu külaskäigu eest tormi ja pasaga, niiet järgmisel hommikul õhu- ja helikindlate koduakende taga maailma süütuimast unest ärgates ning aegamööda lõppenud öö õudustest teada saades oli mul jumalastheameel et talinast juba eelmisel õhtul ära tulin, sest pühapäevahommikul maeiusu et ükski puss peale surm-tuleb-niikuinii-taisto sõita julges. Aga selle nädala sündmustest jälle järgminekord.

watch the colour of love

Kunagi enne jõule käisime Kajaga linnast väljas tema asju ajamas ja tagasiteel hiljaõhtul keerasime auto kõrvalisele põlluvaheteele ja vaatasime tähti. Ja see on mul juba igivana tõdemus, kui kummaline see ikkagi on et üleval ja igal pool ümberringi kosmoses on nii palju on tühja maad ja ainult vaakum, mitte ühtegi aatomikkugi miljardite kilomeetrite kaupa (käesolevat blogi lugevad astrofüüsikud, on mu umbkaudne hinnang õige?) ja siis siin minu ümber korraga on nii palju molekule üheskohas koos ja neist moodustuvad nii kallid asjad ja inimesed. Meil on hullult vedanud. Minu aatomitel, elektronidel jamuulsellisel, näiteks, et nad siia on sattunud teiste hulka. Lucky strike.
Lõppev nädal on olnud ilus ja hea. Näiteks eile õhtul käisin elus esimest korda kasiinos, noh, niisuguste mänguautomaatide juures, ja nagu ma Gretele hiljem - nagu lubatud - aru andsin - kolm krooni jäi järele :)
Täna on Merle sünnipäev. Paljuõnne kõigi lugejate poolt (nüüd Merle kui Sa seda loed, siis võta seda niimoodi, et iga teine lugeja, kes kaa selle lause läbi loeb täna päeva jooksul, kaa tahtmatult nagu soovib Sulle õnne :)) Haledalt tõmbasime tillist neid :)

seven years and counting in tibet and other places

Kui täna oleks 11. jaanuar 1998, mida ma järgneva seitsme aasta jooksul teisiti teeksin? Mida teie teeks? Armas taevas, seitse aastat.. Ja tegelikult isegi veel kauem.
Ma arvan et mitte palju. Või siis et vahet ei ole, mida muud ma teeks. Phh..

eravestlustest vol 1

Mul on kodus refudzii kämp, sest eileõhtul ei olnud vennal tulnud tagasi juba öölvastueilset äraläind elektrik (noh, üks elektrik läks neil ära öösel ja eijtulnudgki tagasi) ja siis ta helistas kellkümmeõhtul ja küsis, kas ma olen üksi kodus ja kas nad võiks tulla ööseks minupoole, sest öösiti teadupoolest ilma elektrita ei saa, magada, noh, näiteks, ja kui on vaja öösel panna tööle mõni asi, telekas või midagi, ja siis nad tulid ja siis ma ütlesin Sikile, kellega ma tsättisin samal ajal et näe, vend helistas ja küsis, ja siis ta küsis kas nad juba tulid ja siis ütles kuidas ta oli ette kujutanud et vennapere seisis pikkade nägudega uksetaga, nööriga kokkutõmmatud kohvrid käes ja lapsed nutavad, ja siis mina kujutasin seda ette ja naersin ja siis nad tulid ja siis there vos much ritsoijssing ja itsetera itsetera häpili ever ääfter, kuijaijnult üks laps küll eijoleks ööotsa nutnud aegajalt sest ta ärkas võõraskohas ülesse ja karjus emmeemme kuigi emme magas tal kõrval kohe, noh, kõik neljakesi magasid suurestoas diivanil, niimoodi ristipidi, nooh, ja ma pidin kassi panema kinni tahatuppa sest neil on oma kahe kassi lõhn nii rämedalt küljes et kass hakkas neid kraapima ja susisema nagu torgatud õhupall. ja ajas end rõngasse nigu õhupall. ja kurgus oli tal karvapall. ja ta eelistas olla tooli all. sest seal tundus okei tall. ja ta oleks nad ära tapnud aga tal puudus kindzall. sest ta on eravestluses mainind et sellega tapmine on viimane mall. kui kannatad koduvägivalla all. seal kus kõrgub koduvägi vall.

Lugupidamisega,
Tral-Lal Lall

toktor Jekmäll ja mister Hydanel

Suursuur äitähh Kätlinile - kellel oli ka sünnipäev vahepeal, mistõttu peale aitähh ka suured tervitused - menuka lingi eest. Nagu paistab, kui ma ei oleks see koll, kes ma praegu olen, siis sobiks mulle pigem olla afrikakariiblane või idaasiaat, aga mitte mingil juhul vana või lihtsalt ahv.

vestlusi minu vennaga vol 1

jobu says: tead ka kes maolev vä
mällo says: aa, ei
jobu says: no vot, autoomanik olen
mällo says: aa
mällo says: aga pange omale kaa kasvõi kahepeale üks msnn kojuarvutisse
jobu says: maei oska seda kasutada
mällo says: aa, no siis ei saa jaah
jobu says: vot nii
jobu says: pealegi pole meil elektrit
mällo says: no see ei ole nii suur probleem
jobu says: kuidas kellelegi
mällo says: jajahh, mul on täitsa okei
jobu says: mari räägib, et kohe kui me elektri saame siis me paneme selle msn asja
jobu says: talle väga meeldib
mällo says: see oleks nagu jah esmajärjekorras
mällo says: siis hakake oma suland külmkappi vaatama mis ära visata ja edasi

ultra hell

Kõht natuke valutab, juba mitmendat nädalat. Hääästi natukene. Noh, ja siis üleeile käisin sellega arstitädi juures. Kõhuga. Tädi ütles ooi, teere, härra tanel, sest ta on mu perearst kes kui kunagi päris alguses Võru tänaval raskelt haigestusin kõrgesse palavikku ja ta kohale kutsusin, ilma koputamata uksest sisse astus ja roomikutes otse voodi juurde tormas, kus kahvatu näoga vaalgete-vaalgete linade vahel lebasin, ja siis (st üleeile jälle) võttis rõõmuga vastu minu emapoolsed tervitused. Mulle meeldib nihukene isiklik suhtumine arstitädi juures. Et ta ikkagi on MINU pere arst. Nojah, ja siis ta katsus kõhtu käpaga ja kuulas ja arvas et võib küll olla mingi sapiprobleem, eksole (ja õrnemad lugejad, nüüd võite ära lõpetada, keegi EI KÄSE teil mu füsioloogiast osa saada!), mis pani mind kui siiani ainult nohuga arstijuures käinud inimese vaimustusest ohkama, et ta niiviisi pealtvaadates kohe arvata oskas niisukese sisemise probleemi kohta, noh, ja siis uuris et misvärvi kaka on, ja mina just olin hommikupoole vaadanud et selline helepruun, ja siis - picture this - lasime mõlemad hetke silmadel kabinetis ringi käia, otsides esemeid, mille tonaalsus kirjeldusele vastaks. Ja ma EI TAHA teada, kuipalju kallitest lugejatest järgminekord kempsus vaatavad, ega neil sapiprobleeme ei ole. Sest that's the way it is with helepruun.
Noh ja siis ma lähen kahe nädala pärast ultrahelisse. Nagu rase ikka. Ja arstitädi keelas puuviljade ja musta leiva sööömise vahepeal, sest need tekitavad gaase, ja käskis juua hoopis seedimist soodustavaid teesid. Noh, ja siis ma läksin apteegist läbi ja leidsin sealt väga kummalisi teid. Ürditeid. Ja kui ma kodus oma vastomandatud raudrohuürditeed tegin, siis ujus seal sees väike tigu :) Ja kogu selle loo kirjutasingi praegu selleks, et te oskaks vaadata ja näha, kes on tassi vasakus ülanurgas.

Märk Mikk

KUHU ma endale üles märgin, et ma ei unustaks omale uueks aastaks uut märkmikku hankida? Okei okei okei, ma tean et telefoni saan panna meeldetuletuse, lihtsalt retooriline olen. Ja muidugi pateetiline. Iroonilist kaa ei tasuks unustada.
Aga CIA andmetel on meil maapiiri 633 kilomeetrit ja rannajoont 3794 kilomeetrit. Kas tõesti rand on nii sinkavonkaline? Oleks arvanud et samapalju (kahest küljest maa, kahest vesi), pluss saarte rannajoon muidugi.

anna mulle Uma' telefoninummer

Ma tunnen ärevat kohustust siia midagi kirjutada, sest muidu kardan aasta alguses põhjendamata põhjustel taassuurenenud lugejaskonda kaotada. Küüneviha tikub sisse ilusate meeste klubi toimetusi lugedes, mille edu aluseks on tubli tandem ja koostöövaim, pluss kes koledal kombel joovad kaa. Mõni ime siis et info- ja ideede tulv ei lakka.
Kuna mina palju ei joo, siis pean kirjutama maisematest asjadest. Minu fantaasiarikkust kirjeldab teile - ning annab ühtlasi lootust värvikate tulevikujuhtumiste (jällegi minu fantaasiarikkusest tulenevalt) lugemiseks - vanaaastalõpueelne juhtum, kui ostsin konsumist paki pannkoogijahu, purgi pannkoogimoosi ja paki piima. Kassiir naeris omaette sellist ebatavalist kombinatsiooni nähes, ma kujutan ette et ta mõtles midagi laadis huvitav, ega see tüüp täna äkki pannkooke ei mõtle teha?
Üleeile otstsin koti friikartuleid, pudeli ketšupit ja pool kilo viinereid. Olen meisterkokk.
Praegu kaalun, kas kirjutada teile ka solgetest, kes vennanaise väitel lasteaia linnalegendide kohaselt osadele lastele nigu angerjad pekust püksi pudenevad, aga ei, jätan selle episoodi igaksjuhuks kunagi hilisemaks.

punks not dead - kurvad uudised õdedele pehkidele

Õpetussõna nr üks - ärge jätke mõnusasti vahustatud vanni ja kassi obviously to be killed by curiosity ilma vanemliku järelvalveta. Vähemalt mitte siis, kui teil vahetult pärast fotoaparaati käepärast ei ole. Üldiselt võib neile, kes kardavad, et ma mällo juba paksuks söötnud olen, kinnitada, et tegelikult on tal lihtsalt paks karv. TEATUD TINGIMUSTEL paistab tema habras naisterahva keha selle alt väljajoonistatumalt välja.
Õpetussõna nr kaks - kui teie kass peaks huvitatult vuntside võdinal nuuskima reipal leegil lõkendavat küünalt, siis ei ole soovitatav tema peale sellisel moel susistada, et see teda leegile solvunult selga pöörama paneks. Nad ise ei pruugi seda kogu aeg teadvustada, aga kassidel on kohev ja karvane saba. Kellel kohevam, kellel VÄHEM kohev. Vuntsid või saba, vannivahul libisedes seda kustutama tormata tuleb niikuinii.
Ehk siis et ma olen viimase nädala jooksul kaks korda vannis käinud. Seiklus missugune.

don't piss on my parade

issakene, mul on juba poolteist tundi tunne, et sellest tuleb hea aasta. Kõik see, ja need head ended, you know :) - finally!!!
thank you
thank you
thank you
thank you
thank you
thank you

elu*

Metallica ballaadide plaat, millele Media Playeris olen andnud iroonilise nime Ballads, yeah right. Uskumatult vana minu jaoks, ja paneb jällegi mõtlema nagu möödunudmöödunudmöödunudnädalane Ultima Thule kontsert, et minus on kaduma läinud tõsine rokipeer; suurestoas laual Kaimari ja seejärel Pille isa soovitatud Da Vinci kood, mis paneb lugedes tundma nagu oleksid samuti osa ülemaailmsest ja -ajasest vandenõust ja nüüd seisab pistodaga albiino ukse taga; köögis istub mällo aknalaual Eda-Inese (ning nüüd ma olen kindel et siia lehele hakkab jõudma aktiivseid guuglis Eda-Ines and porn otsingutegijaid - seda muidugi ei oleks juhtunud, kui ma ei oleks viimasesse lausesse p-sõna sisestanud, aga mis igaljuhul paneb taas mõtlema tõsisema blogi juhukülastajate etümoloogia (kirjateadlased ja -sõbrad, mis oleks õige võõrsõna?) koostamise üle) näo peal (issand, ega ma teemast kõrvale ei kaldunud??), eilsele külastajale otsitult, kellele - nagu paljudele teistele teile, kallid lugejad - tundus lõppeval aastal pakkumiseks sobivaim lugemisvara FHM ülemaailmne seksiküsitlus; ülejäänud korteris aastalõpulähedustunne ja soov kokkuvõtteid teha, nagu neid juba Pille ja eriti Greete lehtedelt lugenud oleme, ja samas veelmitteveelmittemidagipeabveeljuhtumaennee! tunne, ja ometigi soov, kallid sõbrad, et aastavahetusel lihtsalt koos oleksime nagu me kõik seda soovime (lause lõpp:)!). Las uued ja kihvtad asjad jäävad uude aastasse, enam ei jõua neid siia ahmida. Tore aasta on olnud. Emotsionaalselt laetud, ja selles kontekstis minu jaoks üllatavalt peaaegu alati positiivselt lõppenud juhtumeid täis. Good things happen to.. just to people, seekord lihtsalt nii. Palun nähke väikseid asju. Maailm koosneb neist. Palun öelge konsumi kassiirile tere ja vaadake talle otsa. Palun vaadake kuidas täna on väljas lumi ja jää, aga varsti läheb muru roheliseks ja laps ajab joostes tänaval tuvisid lendu. Ma olen naiivne vahel, ma tean - nii väljendusviisilt kui üldse. Viimast mõnede asjade osas eriti. Aga te peate uskuma, et on asju, mis ON seda väärt. Palun uskuge oma naiivseid unistusi, kui teisiti ei saa. Palun vastake, kui teile midagi öeldakse, see on kõige olulisem. Muidu ma jään eluks ajaks ootama.
Yours, for ever,

_______________________________
*armastan sind

i'm thinking in my brain

joulujanku

Paljud teist, nende hulgas kindlasti Iti ja Andres on muidugi mures miks ma nii ammu kirjutanud ei ole. Mis juhtus minu väikses maailmas sel saatuslikul õhtul, mil seisis ees Pet cemetery laadis küülikurappimine? Kas headus siiski võitis? Kas võitis tühi kõht? Kas võitis kuri saatus? Miks mällo selle kohta küll vihjeid ei anna?
Õigus on neil, kes mind juba aastaid külmavereliseks loomatapjaks pidanud on. Laste sõbrast armsast jänkust - as shown on left sai meeldiv vormiroog teie paremal käel, kena kõhutäis ning üldse a night to remember. Tagakiusamise vältimiseks ma kaassüüdlaste nägusid siia ei lisa, aga jaah, Iti, Kaimar OLI nende seas:) Niiet sõim palun jätkuvalt suunata tema koju. Siinkirjutaja on vaid süütu kannataja; parim mis ma teha sain, oli leida võimalikult humaanne ning hea retsept.

ja nüüd väike nõuanne postitöötajatele

Hommikul kiirestikiiresti postkontorijuure joostes ja autot maksmatajättes parkides et korrespondentsi rutturuttu postkasti saada (ooissand, kunagi kaugel iimeilieelsel ajal olid ajad kui ma vist teadsin peast mis kell kaste tühjendatakse!?), peatas mind poolel teel kandekastiga postitöötaja, öeldes et võin oma kirjapaki kohe talle kasti pista. Südame tegi kohe nii soojaks, et märkasin alles poole liigutuse pealt, et oleksin teda tänutäheks peaaegu sõbramehelikult õlale patsutanud. OI!

ja nüüd väike nõuanne fotosõpradele

Photopointi teenindaja kirjutas mu kliendikaardi andmed väikese märkmepaberi peale, pistis selle laua peale pliiatsitopsi ja võttis laua alt punase kaardi välja: "Jaaa siin on teie kliendikaart!"
See on teie pastakas küll. Niisugune hai-tekk.

kiire

Jõulud ei ole kunagi olnud hea aeg. Võibolla ükskord kui ma olen pinsil vana peer, on mul terve aasta aega et selleks valmistuda ja saan asju lõdva londiga võtta. Aga tegelikult on need juba siiani iga aastaga on paremaks läinud - ilmselt sellest tulenevalt, kuidas ise asjadega lepin. Ning samas osad asjad ise paranevad kaa, iseenesest. Kindlasti näiteks mõistujuturääkimisoskus on taas lihvitum kui aasta tagasi:)
Palju asju tahaks teha ära veel enne homme õhtupoolikut, et sellest hetkest edasi saaks lay back and relaxida. Jäneserümbarooga valmistada, kinke jagada, kokku saada, küünlaid põlema panna ja ära puhuda ja muud. Küünlaärapuhumislõhn on üks väheseid, mida ma tunnen. Ikka ei saanud päris stressivabu jõule, aga rahulikumad ikka kui eelmine aasta. Teile oli seekord kinke väga kerge leida:) Tublid lapsed.

jõulurõõmu metsarahvale

Ma olen ääretult hea inimene. Mis võiks jõuluajaks olla kaunim kink kui igatsevatel hingedel koosolemise võimaldamine? Käisin just loomaruumides ja andsin karmi käsu meie emased rotid isastega kokku perepuuridesse paigutada. Uu jee, naasty.
Ning kiire tagasisidena et tegemist oli meeletult teadusliku teoga, kutsuti siinkirjutaja seejärel kohe Eesti Farmakoloogia Seltsi liikmeks:)

suurte sõnadeta

Meie pere jõuluaeg on kohutav. Sünnipäevade tõttu. Aga samas muidugi ka meeliülendav periood, vähemalt osadele meist:). Igatahes täna lisandus taas kraami varakambrisse, mille kohta ühe Lohkva küla hoovi peal räägitakse aga ühes kohas on kodus mänguasjapood 8)

CD-draiv töötab jälle ja ma ei suuda end ükskord ammu kõvakettatühjendamisel tekitatud muusikadataplaatidest lahti kiskuda. Electricity and gravity.

Will, you marry me!

For reasons unknown on tänase päeva lugu korraga Paula Abdulli hitt Will you marry me. Ja ma isegi ei oska öelda, kuipalju sel on pistmist eilevaadatud Bridget Jonesiga.
Kurat, ma olen naistekas!

rest in peace

Hommikuse ajalehe kõrvale meenus taas, et soovisin juba varem juhtida kallite avaliku sektoriga mitte liiga tihedalt seotud lugejate tähelepanu nähtusele nimega Riiklik Investeeringute Programm. Minu parimat arusaamist mööda peaks see kirjeldama põhimõtteid, mille alusel meie kalli kodusõjast rüüstatud vabariigi ülesehitamine toimuma hakkab. Kindlasti kena ja arukas dokument. Ent meenutades eilenähtud uudistest kuidas Andrus Ansip pressikonverentsil Partsi asendades kõigi päevakorrapunktide üle ah, seda räägib Taavi, seda räägib jälle Taavi, oi, seda räägib Taavi; nojah, sellest ma ei tahakski rääkida nalja viskas - kusjuures kanalkahe uudistesaade suutis enne saate algust ringvaates ning saate sees iga pikema lõigu ette näidatavas ringvaates selle uudise lühiversiooni välja kuulutada vähemalt neljal koral et kõik ansipiaanid ikka teleka ette jõuaksid, ei tahaks ma hästi uskuda (hahaa, eks vaadake nüüd, milline kiil siin kiillauses lõppes ja milline algas:)), et meie humoreskriigis just niisugune nimi just niisugusele plaanile täiesti juhuslikult pandud sai. Ajakirjanduses kasutatakse ju niikuinii lühendeid, niiet programmi koostaja messidz rahvale on vähemalt riiklike investeeringute osas ootamatult lihtne - RIP.

miksükskidaameiistumufiatti

No okei, ma ei ole niipaljude iharate tsikipilkude osaliseks saanud Tibu II-ga, kui prognoositi (võibolla ta ei tohiks tegelt niipalju garaazis seista:)), aga palun mille üle ma kaebama peaks, kui ma jään ristmikule seisma ja miniga peaaegu samasuur kutsa jookseb kaassõitjaukse juurde, ajab ennast auto najale püsti ja kiikab salongi:)
Life may be pretty pretty sometimes, some argue some might think, they say.

now as seen on television

Juba ammuammu tahtsin teid siia viidata. Avalik teenus -> Natura 2000. Ja siis klikkige end sodiks. Sest eesti maa on niiilus.
Minu tänusõnad selleteemase info eest... eee... ja nüüd ma ei suuda enam tuvastada, kus see oli. Oli ühe noormehe blogi, kindlasti kuulus ja levinud, palun viidake sellele ise. Anyway, avalik info on avalik info, aga aitähh ikkagi.

es-ke?

Esimene pikem vestlus senise teretuttavaga, kelle kohta mul puudub info nii nime kui selle osas, mis põhjusel ja mis ajast me teineteist teretame, toimus oludes, kus me kumbki teist ära ei tundnud, kuna tema oli naise ja sülelapsega ning mina oma habemega. Oleks ära tundnud, oleks terest piisanud. Nüüd jäi kripeldama mõte, et äkki ühele meist jäi ikkagi arusaamatuks, kellega tegemist oli.

Bertolucci Dreamers

- I love you
- I love you too
- Yes, but I REALLY love you

pourquoi saartr et kamüü sont depressonickque

Hommikul Tallinnasse sõites kuulsin raadiost (ma ei satu mujal raadiot kuulama kui liiklusvahendites) et de Gaulle'i lennuväljal oli pommikoerte väljaõppe käigus 150 grammi trotüüli kaduma läinud. Nojah, koerad olid veel välja õpetamata :) Tavaline uudis, aga esimest korda vist pani niisugune asi mind mõtlema, kuidas seal pidi olema keegi reaalne ja vastutav isik, kes pidi oma ülemusele ette kandma je ne sais pas ou la trotüül. Ja et mina ei oleks tahtnud see isik olla. Sest niisuguseid asju on paha öelda inimestele kellest hoolitakse :)
Laiendasin oma mõtet kiiresti ning otsustasin et iga masendava eksistentsialistliku teooria taga on tegelikult ainult ühe inimese isiklik depressioon. Sest kui minul on sitt tuju, siis mulle paistab kaa nii. Aga praegu on kõik suht okei ning ma ei tunne nende meestega mingit soulmeitsust. Küsimus teile, kallid lugejad - kuidas ma niisuguse sisendi pealt sellise mõttekäiguni jõudsin?

c'mon join the joyride

No mis sa teed kui tahad sõita Biomeedikumi selle mitteavaliku lifitiga, mis käib muuseas ka anatoomikumist läbi, ning inimtühi lift tuleb ja seal läigib hõbedaselt tühi ja ilus puhas laibavedamiskäru, augud ilusti põhjas et misiganes asjad välja voolaksid vabalt. Sa ei heida sinna ju proovi pärast pikali.
Mkmm, ei heida ju.

the glass is half full

Kindlasti on paljud teist harjunud piimapakki enne avamist loksutama. Mõnevõrra väiksem peaks olema see osa, kes on harjunud et selle käigus selgub et pakk oli juba lahti. Aga ma loodan et ma ei ole ses osas vähemalt üksi.
Tegelikult see oli praegu lihtsalt allegooria.

eks peri mentaalpsühholoogia

Paljud teist on kindlasti omaette pead murdnud, mida ma küll päevad läbi laboris teen. Toon teile ühe kauni näite. Täna tegin muuhulgas hulgaliselt arvutusi, tabeleid ja jooniseid. Ja siis tegi Excel oma tööd. See tüüp seal paremas nurgas pigem nagu distantseeruks tehtust, a la oi, kas mina tegin midagi VÄ?

siit kus mina vaatan on haardkoor, teie näete softi poolt

Inimesed, keda armastatakse ja kes kellegagi koos saavad olla, muutuvad ilusamaks. Tuleb niisugune tänaval vastu ja näed kuidas ta särab ja on teistmoodi kui mäletad. Minul, kui olen põgusalt tutvunud uute ja huvitavate inimestega, kõrgeneb meeleolu ja ma ei suuda kaua aega uinuda.

Peavalu, mu viimaste päevade lahutamatu kaaslane. Mõtlesin kaua ent ikkagi ei suutnud lauset nii ümber sõnastada, et vähemalt mulle endale ei jääks mulje, et pean silmas oma literally viimaseid päevi.

her master's noise

mällo on päevapeale voodikõrvalt riiulist otsapidi välja sikutanud H. Malot' surematu teose "Perekonnata". Misiganes seega tema sõnum ei oleks, ma olen kindel et kui kuskil riiulil vedeleks päevad läbi Hugo' "Hüljatud", siis see oleks meil juba ribadeks tehtud:)

blaad spläderin

Kõigile teile, kes te kunagi valetamisega alustanud või ennast kellegina näidata olete püüdnud, kes te päriselt ei ole, palun väga, lugemislauale Emmanuel Carrère jutt "Vaenlane" (L'Adversaire, noh, tarkpead). Siis te enam ei tee. Üht asja tahaks sealjuures teile siiski südame peale panna: kui ennemloetud Chris Niles'i Hell's Kitchen'i kaane peal oli kirjas "black comedy", samas kui mina ei leidnud sealt midagi naljakat, siis selle raamatu kaanel ei olnud naljavõimalusele isegi vihjamisi vihjatud. Sõnaga - VÄGA masendav teos. Ängistav, rusuv, lootusetu, mõistmatu, tulemusetu, rahutukstegev vale. Ma usun et igaüks tunneb sealt midagi ära. Võib-olla see mõjubki kõige ängistavamalt - rahutu hirm, et miski on vale. Valem kui sa eales ette oskad kujutada. Nii vale, et midagi peale vale ei olegi. Brr..

Ma ei leidnud ühtegi hirmuäratavat verepritsimise pilti googlist niiviisi käppelt, niiet peate sellega leppima. rotten.commi ei julgenud vaadata präegast.

how low can you go

Üks nädal üleval, teine all. Nii see käib. Ja kuigi võiks ja saaks, ma ei taha seda siduda sellega, kuipalju mul tööjuures teha on ja kui hästi ma sellega hakkama saan ja kui palju mõttetult aega raiskan. Kuigi see oleks väga lihtne.
Ma tahan seda siduda millegi hoopis muuga. Ja see on väga raske.

ühes kohas on must öö

Lugedes saiko-raamatuid nagu äsjaläbitud Hell's Kitchen, või vaadates analoogseid filme (ehk siis MIKS ma neid filme ei vaata:)), kardan päriselt kaa kallite inimeste pärast, kellega iga päev kokku ei puutu. Sest pärast niisugust kogemust on raske uskuda, et enamik meie ümber olijaid ON normaalsed. Isegi kui me ei ole mitte kõikide saikode kodumaal ameerikas, vaid näiteks Tallinnas või Tartus. Mis ma teen, kui midagi juhtuma peaks? Olge ettevaatlikud!
Aga lugeda on mõnus. Tõeline luksus, esmalt ilma piiranguteta raamatupoeskäik ning seejärel kaks päeva järjest mitte midagi muud teha. Muidugi teeb selle nii eriliseks asjaolu, et iga päev ma EI SAA seda endale lubada. Aga niiviisi, kord kuus, mitte õhtul enne magamaminekut silmad juba kinni vajumas punnitada, vaid täiesti avalikult, keset päeva - oo kaad!

piiss aut

Peale selle et ma ei läinud/tulnud eile palavaltarmastatud Tallinnasse, veetsin päeva ka muus mõttes PÄRIS maailmast väljaspool - ilma internetita. Sest kodust kadus hommikuks võrk ära ja tagasi ei tulnudki. Ei kujuta ette, kuidas päeva õhtusse sain. Tegelikult kujutan küll - käisin linnas, ostsin paki raamatuid ja tulin koju lugema. Milline imeline päev! Ei mingeid kohustusi - esiteks, ei mingeid tegemata töid esmaspäevaks ning teiseks - vabandage mind - ei mingeid sotsiaalseid kohustusi. Viimane asjaolu kiskus küll õhtuks lõpuks suunukad natukene allapoole, aga no saime üle.
Ma ei taha mõelda, milline pidi elu olema vanasti kui koolis käidi ka laupäeval. Kas see tähendas, et kõik inimesed käisid laupäeval tööl kaa? Või olid ainult koolilapsed nii lollid, et ei saanud muidu hakkama? Jätkates ühte varasemat sellenädalast sõnavõttu tahan teile öelda, kui palju annavad mulle need kaks päeva nädala lõpus, mil ma midagi tegema ei pea. KUI ma ikka tõesti ei pea midagi tegema. Kusjuures siia alla käib ka see, et kuigi sotsiaalsete ürituste puhul mulle pigem meeldib kui need on ette planeeritud, mitte spontaansed, siis see planeeritus mingil hetkel päädib ikkagi nagu välispidise survena midagi TEHA. Et on surve lõõgastuda ja puhata. Selles mõttes suursuur aitähh nende nädalavahetuste eest, mil magan üksi niikaua kui tahan, söön ja loen ja unistan, ja võibollaetisegi internet on välja lülitatud, niiet keegi mu ellu tungida ei saa. Kunagi peaks telefoni väljalülitamise peale mõtlema, kuigi eile ei seganud ka sedapidi keegi.
See ei ole teie suhtes halvasti mõeldud, te olete väga toredad. Aga puhata on koledasti vaja. Üks samm veel kaugemale oleks, kuidas iseendast rahu saada. Mõtetetest ja unistamisest ja muust. See on kõige väsitavam.

aim kreit

Lauri juurest külast tulles, kus mängitud kanepipõllukasvatamismängu (analoogne legendaarsele bonanzamängule, ainult pilvisem), tundsin maja ees korraga, et mul on peaaegu kõik olemas. Kurat, mul on kõik olemas. Peaaegu. Mida ma oigan? Kõik on olemas. Raisk.
Kui sageli on nii, et üks asi, mis on elust või päevast puudu, tekitab tunde nagu see kaaluks üles kõik muu mis sinuga on? Miks on vaja nii tohutult suurt positiivset laengut, et ka selle ühe asja foonil näha, kui hästi kõik (kõik kõik kõik) teised asjad on?
Ning samas - see, et ma saan niimoodi elada ühe õhtu, võibolla homme hommiku ja kunagi veel mõne päeva - ma ei hakka kunagi uskuma, et see tähendab et saabki ilma. On an average day, I hardly can think of anything else.

uinunud mõistus äratab oletusi

Täna öösel olin koll paksus kivilossis. Käisin ja lasin suurtel rõngassarvilistel mägisokkudel peamiselt oma keskealistest tuttavatest külalisi puskida. Noh, üks läks näiteks pikuti pooleks ühe pauguga. Mina aga seisin käed rinnal risti ja keegi ei saanud mulle midagi teha. Vahepeal nad püüdsid mind taga ajada, mispuhul lahkusin mõõdukalt kiirendatud sammul, samal ajal kuskil põies lapsepõlvest tuttav ärevus - aga mis ikkagi siis kui kätte saavad???
Ent eks sai ka ikka seitse tundi magatud lausa. Siis jätkub ju kõigeks aega.

no comments

No comments. No remorse. No nothing. Oh no - remorse!

you wish!

Ma soovin et ma oleks nii rikas, et ei peaks idiootidega mõttetute asjade üle vaidlema.
Ise mõelge, mis see messidz on.

remonditöökoja dialoogid, I vaatus, pildike 1

Kunagi kirjutasime Kalmeriga näidendi "Koevaadis", mis algas sõnadega tõusev päike äratab kaks noort kunstnikku. Anyway.
Hommik. Kaunid hanged, jänkud hüppavad üle lava, kaugelt on kuulda huntide ulgumist. Noor kunstnik soojendab autot pool tundi seest ja väljast mootoriga ja soojapuhuriga. Siis laseb endale lumelabida ja botikutega onul garaazi eest libedalt lumelt hoo sisse lükata, veel hoogu tänavale keeramiseks juhuslikult möödaläinud kilekotiga onult, ning juba ollaksegi teel. Liibedal-liiibedal. Kuna Riia mägi on ennustatavalt libe ja liiklustihe, mis kahandab sealt ülessaamise tõenäosust, teeme paarikümnekilomeetrise ringi mööda Turu tänavat. Veel veidi lumehangedega sahmimist ning ollaksegi remonditöökojas. Saabub remondiülemus Indrek, kellel hommikune ropendamine veel tegemata.
Indrek (kaastöötajale): T***, sul juuksed jälle läinud, noh, t**** v***, n****, praegu oled v***** kõva mees, k***** näpud püsti, aga kui tuleb s***** külm, siis m***** p**** niiet t*** r*****! T***, noh, oi p*****!! T***!!!
Kaastöötaja: Ei, noh, ma koristasin lund maja eest ja... pla pla pla
Indrek (noorele kunstnikule): A no vaatame järele, mis need osad üldse maksta võiks. (telefoni) Kuule, selline asi nagu Austin Mini, mis sul sellele sidurile on? 89 aastast.
Pikk paus.
Indrek (kaastöötajale): A mis selle primeraga eile sai?
Kaastöötaja: mõmm-mämm... voolik... õlivahetasin... öö.. plblblb... samasugune nagu plplpl... annab järele..
Indrek (telefoni): MIS aasta, m***, mida sa m******* r*****-t**** k********** seal! Mis n**** 82?!? Me oleme jumalast vihased siin praegu, pool garaazi on inimesi täis, ootavad sinu järel!!
Paus.
Indrek (noorele kunstnikule): See on piini auto jah?
Mina (segaduses): mäh?
Indrek (selgemalt): See on see Beani auto, jah?
Mina (selginenult): jah.
Indrek (telefoni): Jah, piini auto. Tema käest ostsime. Ja see kuradi lammas on siduri persse keeranud!
Jne jne jne jne

projekti ja operatsiooni vahel

Väljas tuiskab meeletult. Aga Biomeedikumi ees seisab kuldne x5.
Ma ei häbene oma unistusi.

take care

Irooniline, et kirjutan käesolevat lugu pool kaks öösel, endal rinnus pakitsemas soov ruttu magama saada et hommikul enne tööd jälle viimaks ujuma jõuda. Aga eileõhtune külaskäik Kaja, Kersti ja Kaimariga intensiivi oma klassijuhatajat vaatama pani mind jälle selle peale mõtlema. Mina sees ei käinud, isiklikud põhjused, aga Kaimar ütles et Tiiu oli neile südame peale pannud, et me ei teeks liiga palju tööd, vaid puhkaks ja tunneks elust rõõmu. Mis meenutas mulle kuidas Tinn rääkis kuidas keegi pidi hommikul tööle minnes ristmikul liiklusmärgist kinni hoidma kuni pilt jälle ette tuli. Mis meenutas veel tuhandet asja.
Mulle meeldib kui magama minnes tunnen, et päev läks asja ette. Sellepärast veel koristasin täna öösel peale mingi projekti retsensioonile vastamist vannituba liivast puhtamaks, pesin nõud ja mängisin kohusetundlikult mälloga. Ja nüüd veel kirjutan, et teile südame peale panna, et teie nii ei teeks:) Aga minul on seda väga vaja. Sest muidu on hommikul halb, kui tulen päevast, kus ma hakkama ei saanud. Vajan sammu edasi.
Aga minu sammud on ettevaatlikud ja väikesed. Enamustel päevadest tunnen tehtust rõõmu juba kella viie-kuue-seitsme ajal laborist lahkudes. Unistan, kuidas võin koju tulles ükskõik millega tegeleda, sest kõik mis vaja, on selles päevas tehtud. Ma ei tea, kuipaljud teie hulgast mind sellepärast hukka mõistaksid. Või kuipaljud selle üle õnnelikud on, et nad ilma nädalavahetusteta 12-tunniseid tööpäevi teevad. Ma loodan et enamik teist ei ole.
Mul on raske praegu öelda, et elus on palju muud peale töö ning et märgake neid ja tehke neist välja. Sest mina tulen üksinda koju ja teen endale süüa, loen midagi või vaatan filmi - ma ei tea muust midagi. Okei, nüüd ma püüan ka mälloga aega veeta. Aga teil on kindlasti palju rohkem. Või võiks olla.
Mul on oma mingid väärtushinnangud, ma tean, ja teil on omad, mis ilmselt teie jaoks on sama ratsionaalsed. Ja üks minu väärtushinnang ütleb kaa, et tööd peab tegema, et ära elada. Ja et inimestel sinu ümber oleks hea elada. Tööd tehes ja pingutades oskad selle vilju hinnata. Aga selleks peab aega ja jõudu jääma. Ja mina arvan et töö on ainult töö. Ja seda reeglina võiks teie asemel peaaegu sama hästi teha ka keegi teine. Aga on asju, mida tema teha ei saa.

patriot games

Tahaksin veel lisada, et kui keegi teist, kallitest, kes te ikka minu pool vallavalitsuse vaestemaja raamatukogu lugemissaalis mu FHMme ja DIisid ja Tehnikamaailmasid ja AutoBilde lugemas käite, peaks leidma AutoBildi uut bemm M5 kirjeldavad lehed omavahel kokkukleepununa, siis palun, uskuge või mitte - see oli mul täna lihtsalt vannis LUGEMISEKS kaasas ning vajus servapidi vahu sisse. Ei midagi muud, you sick bastards!!

things that fly

There was a pretty grey parakeet who had learned to recognize human things - triangle shapes and car keys and the color blue - and to speak the words for them. This little parakeet worked so hard to remember these things, and it had an efficient faraway female voice like a telephone operator in Texas. The parakeet made me realize how hard it is to learn anything in life, and even then, there's no guarantee you might need it.

Raamatukogu Douglas Couplandi Life After God servadele on harilikuga märkmeid tehtud. Olen need teinud mina kunagi varasemal laenutusel või on need teinud keegi teine? Ma loen ja loen ja loen ning iga kord leian uued kohad kus ma ei näe enam sõnu vaid tunnen ära ühe eelmise elu, ühel teisel ajal ühes teises kohas, ja ikka seesama.
Helista siis.

and everything that could be wrong is including you

Järgmine kooli juubel on viie aasta pärast. Ärkasine hommikul kellakuuesestmagamaminekust mällo kolistamise peale ja ma tundsin, kuidas kõik, mis eile õhtul ja täna öösel koolis tegemata jäi, jääbki tegemata. Sest viie aasta pärast me oleme juba kohe-kohe kolmekümnesed, ja kuigi ma nägin ka sellisedi eakaid PERSOONE eile, ei taha ma mõelda, et mina sellises kõrges vanuses niisuguseid asju teeksin, nagu eile veel sai.
Veel paar tundi ja kahetsus lahtub. Veel paar tundi ja kõik mis jääb on igapäevane tühjus igapäevaste asjade olematuse pärast. Ja siis läheb elu edasi. Nii lähebki. Vähehaaval. Kuhugi.
Need ei ole pooleldi praegu minu mõtted, vaid ka Kaja omad. Ja tal on õigus. Osa elust on läbi, ja tagasi seda enam ei saa. Nii palju jäi tegemata. Nii vähe teame, kuipalju veel jõuab.

le ttingo

Kallid lugejad! Kui paljud teist on peale mõnda ebameeldivat elusündmust suutnud mõelda ahah, see oli siis niijanii ja sellest ma õppisin seda ja seda, või peale ebameeldiva inimesega kokkupuutumist (ja kas ebameeldivad inimesed saavad nüüd aru, kellega teist ma täna kokku puutusin:)) tõdeda et osad lihtsalt ongi enesekesksed ahvid, ja neid muuta või nende tehtu pärast põdeda ei ole asi, mille eest medali saaks kunagi, ning resümeerida et okei, ääküll, ahah, las see siis olla nii, dziisös, whatwasithinking!?!
Sest mõnikord kui keset päeva seisma jääd ja vaatad mis see siis on õigupoolest, mis eluisu ära võtab, siis näed kuidas sa lihtsalt ei suuda millestki lahti lasta või üle saada. Minna lasta. Loobuda. Üle olla. Distantseeruda. Mitte isiklikult võtta. Välistele asjaoludele omistada. Kellegi teise süüks pidada.
Ma olen aeg-ajalt arvanud, et olen hullumiseni empaatiline ning suudan end teiste olukorda panna ning mõista, miks nad midagi teevad. Ratsionaliseerida, parem inimene olla janiiedasi. Mõtlesin et see aitab stressist hoiduda. See on tore, niisugune võime, mõtlemine ja kõik muu. Aga sammuke edasi täiuslikkuse poole on mõista, et vahel su päeva rikkunud inimene lihtsalt ongi vastik värdjas pauk.
Aga mis on teie jaoks kõige raskem?

the long and winding road

i don't got it

Teatud asjadega on kaks alternatiivi - või kas on ikka? Meeleheitehetkedel mõistan, kui väga oleks olnud vaja olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks mitte jätta kallist looma pimedasse hoovi (ning siinkohal parreeriksin Kaimari süüdistuse autopedetsemise kohta vastuväitega, et seda nime kandku hoopis need, kes võimaluse korral teiste liiklusvahendeid pedereerimas käivad:)), vaid võimalikke õnnetusi ette nähes juba varakult soetada soe ja kuiv varjuline pesa, kus teda peita. Eksole. Nüüd kas sealjuures ON teine võimalus? Näiteks see, et sa ei mõtle niiviisi ette? Sest tulemus on ikkagi seesama - sa hangid kuskilt ühe varjulise pesa. Erinevus on vaid see, et teisel juhul sa maksad vahepeal mingit lõivu - näiteks küljepeeglite näol, pluss emotsionaalne kurnatus. Tulemus on ju sama. Kas ma pean sellest järeldama, et ilma ettevaatuseta ei saa?
On kontekste, kus olen pikki aastaid olnud väga ettevaatlik, ning usun praegu et see on ära tasunud. Sest ma usun, et asjad võiks olla halvemini. Aga miks ma seda siis igal sammul ei rakenda? Sest kõik asjad ei ole nii olulised? Nojah, aga kui halvasti läheb, on kahju ikka ju. Mida siis teha? Mida teie teeksite, kallid lugejad?

Ning lihtsalt et te ei arvaks, et nüüd jälle tuleb kuu aega ainult ühest asjast juttu - kuigi hetkel niikuinii enam ei olnud juttu lihtsalt ühest asjast :) - analoogselt sellele, kui äsja mällo omale perre võtnud olin, kuni kellelgi taas kops üle saaks käia, illustreerin käesolevat juttu ühe hoooopis teiseteemalise pildiga :)

Ning - lisaksin juurde - on meeleheitehetki, mil tunnen kui väga oleks vaja olla äärmiselt ettevaatamatu. Sest siis võib õnneks minna. Kui kunagi muidu ei lähe. Aga ma ei julge. Osad asjad on nii olulised.

je vous present

Ladies and gentlemen, we bring to you -

(siinkohal veel - nagu näha - fantastiliste tagasivaatamisväljavaadetega)
Suured tänud Taurile (mittte küll küljepeeglite äraväänamise, aga fotoülesvõtte eest ikka:))

fakk. inn. ääss. hõul.

Misiganes positiivseid emotsioone mul teiega viimastest päevadest jagada oleks, kahjuks saan hetkel öelda vaid nii: nii ilus nädalavahetus ja siis murrab keegi sul hoovis mõlemad küljepeeglid ära.

persse

aima riil taffi

Pelgamata olla ropp, tahaksin kallite lugejateni tuua (teiselt poolt tänavat kuulduna:)) kolme jalkpalihuvilise nooruki poolt tsikkidele edastatud sõnumi: Ükskord mul jäi riist jalgpalli ja sääre vahele!
Esimesel kursusel anatoomiat (või midaiganes) tudeerinuna ning muidu erudeeritud inimesena olen alati arvanud, et säär on see, mis on põlvest allpool. Ju siis messidz oli diibim kui esimesel hetkel arvanuks.

excusexcess

Kallitele lugejatele võib see siinkõnelejapoolse aastatepikkuse psühhopaatilis-õigustava (jajaa, ma olen ju Eesti Psühholoogide Liidu liige, ma võin endale niisuguseid sõnakombinatsioone lubada!) teraapia tulemusena üllatusena tulla, aga täna ja eile olen kallist tööajast teinud loomkatset, mida enam kunagi korrata ei taha. Meetod iseenesest on klassikaline ja laialtkasutatav ning teatud kontekstis ilmselgelt vajalik, aga mul on hea meel, et lõpuks oma piiri olen leidnud, mida ületada ei taha. Veel üks õigustus kunagi sellest kõigest üldse loobumiseks - kalgisüdamelist eksperimentaatorit minust ilmselt ei saa. Ükskõik kui põhjendatud ning põhjapanevad mingid meetodid on. Eks ma kunagi kahetsen, kui mul seda ravimit vaja on, mis ilma minuta valmimata jääb. Või, noh, ega hullemaks enam niikuinii ei lähe. Polegi juba jupimat aega päriselt nutnud.
Ning nii üldsõnaliseks see mõte ehk täna ka jääkski.

stabiilselt langev meeleolu since 1980

Mul on vaja teha sotsioloogilist uuringut. Mis ma räägin - meil kõigil on seda vaja. Mäletan kusagilt, et inimesed, kes peavad lemmiklooma, on oma eluga rohkem rahul, tervemad ja rõõmsamad jpms. Ja ma isegi olen kunagi kuu-paar tagasi viidanud, kuidas Inglismaal suurendas harmooniline kooselu inimeste heaolu samapalju kui 100.000-eurone sissetuleku suurenemine.
Ma ei oska hinnata, kas mällo on lemmikloom. Täna õhtul, kui teda vaheldumisi makaronisalati ingriidientside vahele ja hiljem salatikaussi sisse ronimast keelasin ning samas näpuotsast kalkunikonserviga toitsin ja tunnikese oma rinnal magada ja sügatud saada ning ajamiseelset habet lakkuda lasin, valitseb meie vahel pigem niisugune armastuse-vihkamise suhe. Aga no paremaks inimeseks ta mind kindlasti veel teeb. Kasvõi normaalsel ajal kojutulekute osas jpms.
Inimsuhetega on teine asi.
Mistõttu ma ei saa pikemat aega juba üle mõttest et kui PALJU neist inimestest, kes iga päev oma elu rohkem või vähem hästi elavad, on kahekesi ja kuipaljud on üksinda. Ja kuidas nad hakkama saavad.

Ning iga lugeja mõtleb oma milleiganes taseme kohaselt, kuipalju ja mida täpselt ma käesolevast kirjatükist välja pidin jätma.

pässion naat

Mu kirglik pudelikorgikogumiskirg osutus viimaks saatuslikuks. Suutsin ETTEVAATLIKULT (ja see on siikohal oluline märksõna) Briti firma poolt Belgias Saksa retsepti alusel valmistatud parima Jaapani õlle "Asahi" (product of Czech Republic) pudelit avades end selleks kasutatud noaga lõuga torgata. Aga mis mõtet on kiretul elul.

kaitsekookimine

Täna, kallid lugejad, räägime sellest kuidas teha kooki. Sest see on imelihtne. Tunduvalt lihtsam kui teistest asjadest rääkimine, mis hilissuvise äiksepilvena mu hingel lasuvad. Ja konnad krooksuvad pahaendeliselt saunataga tiigis. Ooo taevas, miks kuri saatus jpms mis lükkub lihtsalt homsesse või üldse mõnele muule päevale.
Niisiis - tänase päeva teema on mandlikook maisijahust. Now, to make a cake this good, peate te eelmisel päeval igaks juhuks valmistama kaks portsu muffinseid, mille retsepti leiate siit. See välistab võimaluse, et küllasaabuvad vanaemad ja tädid ja lapselapsed teid köögipõrandalt jahuhunnikust lohutamatult nutmast leiavad ja maitsva magustoidu asemel hoopis teid veenma peavad, et TEGELIKULT nad just sõid kodus ja kõht on nii täis, ei tahagi midagi. Anyway, kui muffinsid külalisi ootamas on, saate julgelt koogi kallale asuda.
Selleks peenestage ca 250 grammi BLANŠEERITUD mandleid (ning nende puudumisel mandlilaaste) kusagil ära. Ma ei soovita läbi teha niisugust kulinaarset avastusretke nagu mina EELMISEL KORRAL kui mul oli vaja tunduvalt väiksem hulk pähklilisi purustada, mis seisnes esmalt noaga lõikumises, seejärel lusikaga köögipaberi sees hõõrumises ja seejärel meeletult kilekoti sees haamriga peksmises, kuni lagastatud põrandalt pilku tõstes veekeetja kõrval köögikombaini märkasin, ei - teie võite need kohe köögikombainiga purustada. Samal ajal pange sinna purustuma ka 2/3 suhkrust (kokku 150 grammi, niiet koos mandlitega ca 100g). Siis valage segu TÖÖLAUALE (ning kui teie ema teile oma Tupperware tööalust ei laena, võite selle valada ka lihtsalt köögilauale, aga enne küsige sel puhul järele, kuna teie kass seal viimati käis jms detailid. Sinnasamma töölauale lisage jahu (200g), maisijahu (250g), üks riivitud sidrunikoor, ülejäänud (st mingi 50g) suhkur, teelusikatäis vanillisuhkrut (Ujula Konsumis ei ole, aga Eedenis küll) ja noaotsatäis soola. Välja tuleb ilus värviline kuhi, nagu kokaraamatute sissejuhatavatel lehtedel, kus on maalilised vaikelud erinevatest köögitarvetest ja -ainetest hunnikutes koos, mille kohta te senini olete arvanud, et niimoodi keegi neid küll ei ladusta ega toidutegemiseks valmis ei pane, munad jahuga segamini ja. Aga vat paneb küll, you lousy hippies! See jahudehunnik segage segamini ja vormige sellest ilus küngas, mille keskele tehke süvend. Üsna sügav. Sellesse süvendisse kallake (retsepti kohaselt eelnevalt segatult, aga sellest võib ka hoiduda) 2 lahtiklopitud munakollast ning 125g võid ja 100g SEARASVA (jah, te lugesite õigesti), mis on eelnevalt väikesteks tükkideks hakitud. Hiljem võite lugeda seda lauset, mis ütleb, et kui tahate valmistada LAHEJEMAT ja KERGEMAT kooki, võite ka searasva asendada võiga (või, noh, margariiniga, mis minu jaoks on nikuinii või ekvivalent). Siis segate ruttu näpuotstega ja pudistate, kuni on valminud mõnus SÕMER tainas. Siis paned taigna 25cm läbimõõduga tordivormi ja küpsetad 190 kraadi juures ca 40 minutit. Ja ärge ehmatage, kui kook pealtnäha näeb ahjust väljudes välja samasugune nagu sinna minnes. Peale võite panna jäätist, nii on väga hea. See meenutab Wilde vanaema kooke, ainult et on üleni niisugune purune nagu neil vaid pealmine kiht. Ja rammus on kaa, niiet jätkub nii omale, vanaemale kui ka afrikasse lastele saatmiseks vajaduse esinemisel.
Noh, mis siis muud kui head isu. Onju.

it's my smthg and i whatever if i want to

Kas pole fantastiline tunne, kui helistad enda jaoks täiesti tundmatule inimesele ning ei pea ütlema midagi rohkem kui "mina olen mällo". Ja tundmatu inimene kohe teab, kuidas käituda. Isegi kui käitumine seisneb selles, kuidas suhtuda minu eile misiganes seisundis ärakaotatud dressipluusi :). Mitte et ma tavaliselt mingite oluliselt VEEL tähtsamate asjadega tegeleks. Ning sealsamas ikkagi ikkagi ikkagi... või mis kallid lugejad arvavad?
Anyway, kavatsesin täna käsitleda mitut masendavat teemat, ent kuna Lauri, Kalpa ja Sven kutsusid mind targu Lauri poole videvikutundi veetma, siis olen hetkel selleks liiga positiivselt meelestatud ning väsinud.

Ma olen endale hankinud VÄGA palju tuttavaid, kõige erinevamaid kanaleid kaudu, ning mõned sõbrad, samamoodi. Ja kõigest sellest hoolimata, mis on puudu, ning mu sotsiaalsest ebaadekvaatsusest ning sellest kuidas ma reageerin, kui keegi mind mu õhtusest kodusest teokarbist välja rebida tahab, üllatab mind, kui hästi mul on tegelikult läinud. Pla pla plaaa. Te ei kujuta ette, kuikaua ma seda lauset poliitiliselt korrektseks vormisin.
Ent seda teemat käsitlen pikemalt homme õhtul, mil olen masenduses.

Tänasest kuldsest sügispäevast meenub veel kaunis seik, kuidas tegin Kaarlile viimaks lubatud Onu Bella plaadi ning teadsin, kuidas ma seda täna talle ära küll ei viitsi viia. Ent piisas plaadilt rutiinse kvaliteedikontrolli mõttes kauni eestikeelse ja -meelse loo "Seksikas poiss" ärakuulamisest, kui tundsin kuidas ma ei suuda kedagi sellisest rõõmust ilma jätta, kui see vähegi minu võimuses seisab. That takes me back.

miksma eijoo

Tänase essee pealkiri on "Miks ma ei joo". Sest järgmisel hommikul on natukene halvem kui tavaliselt, samuti kahaneb töövõime. Samas paluksin mulle tagastada eile õhtul kaotatud sinine dressipluus.

kaimar testib viagraga

Pekku, kuna ma ei suuda Kaimari blogile - ning antud hetkel ühele konkreetsele mõttele sealt - enam kommentaare kirjutada (Kaimari enda kommentaar: "Kirjutad roppusi sinna? Praegu proovisin just, et põms saab kommida küll. Mingid sõnad on sellised, mis läbi ei lähe (stiilis viagra ja v1agra jms), aga muidu peaks olema ok."), siis toon oma mitteenamniivägapäevakajalise kommentaari ära siinkohal. Vabandades juba ette kõigi lugejate ees, kelle nüüd kardetavasti tõsise argumentatsiooniga siit igaveseks minema peletan: Õpetaja poolt ning lapsevanema poolt osutatavate teenuste vahele ei saa võrdusmärki tõmmata, toru. Tegelikult võib muidugi kõike teenuseks nimtada, mina nt osutan Sulle siin mõnitamisteenust. Õpetaja teeb midagi mida teda on välja õpetatud tegema, teeb seda mingite konkreetsete persoonide suhtes ja saab selle eest palka. See on natukene vähem abstraktne kompleks kui vanemlik hool. Tahad Sa või ei taha, kooliõpetaja, ükskõik kui pühendunud ja hingegavõttev ja "kool-on-teine-kodu" ideoloogiat järgiv ta ka ei oleks, ei ole võrdsustatav bioloogiliste vanematega ning tema kohustused on piiratumad kui vanematel (isegi kui viimased on väga nõmedad). Sest "õpetaja-EI-OLE-teenindaja" mõtet laiendades tahaks sellise idealistliku ja üleva õpetajalauriliku aura laiendada ka misiganes villuparvetitele ja minupärast kasvõi sommeljeele, kes mulle viis minutit seletab, miks ma peaks kana kõrvale valget võtma mitte punast.

Ja kõigile neile, kes siiamaani jõudsid, räägin - eeldades et nõnda kaotan ka teise osa oma vähempühendunud lugejatest - hoopis sellest, kuidas eilne muffinsiküpsetusõhtu, mis algas esimese pannitäie valmimise ning järelejäänudtaignaköögilaualekaussivedelemajätmisega, et korraks hilisõhtul Biomeedikumis aparaate kinni käimas panna, päädis koju naastes Kersti ja Kaja õudusest kaamete nägude kohtamise ning kohutavate uudiste kuulmisega, et mällo olevat hüpanud taignakaussi ja sealt Kaja kiljatuse peale diivani taha, kust õnnetu tainaloomakese ka leidsin. Aga ma vist parem ei räägi sellest. Sest esiteks, esmane šokk ei ole veel möödunud, ning teiseks - nagu mainisin - kardan häirida mittekassisõpradest lugejaskonna niigi hõredaid ridaseid. Ja kas viimane lause tähendas nüüd, et minu meelest on nende lugejate read hõredad, kes kasse ei armasta, või arvan ma, et read on hõredad niikuinii ning kassimittearmastajad/mittekassiarmastajad on oluline ühiskonnagrupp, kelle soosingut ma säilitada tahan, jäägu juba heade lugejate otsustada. Mitte et ma kassimittearmastajaid vähem headeks lugejateks peaksin, aga põhimõtteliselt, you get the point. Mitte selles mõttes, et teie - kassimittearmastajad - saate punkti, vaid lihtsalt - vast te kõik saate aru ikka. Saate ju? Elu ei ole tõesti nii lihtne kui me iga päev tahaksime. Ärge siis nutke.