miss 2

miss

Viimastel päevadel tahaksin ennast ja oma maailma väikeseks karvaseks palliks kokku tõmmata ja mõned kuud kusagil kuivanud lehtede all hiberneerida. Et kõik settiks, paraneks ja lihtsalt mööda läheks.
Või siis teine variant, tahaksin suveõhtul Kreutzwaldisse Tinni juurde aeda kamina ümber, või Kersti vanasse aeda lõkkeplatsi äärde, ning neid kohti on veel. Ma ei saa peast mõtet siia kirjutada kõik need nimed kes mulle kallid on, aga tunnen et pean selle tegemata jätma, sest mõni ununeks niikuinii. Kartes muutuda imalaks, lisan siia juurde veel, et AUSALT, selle karvapalli-tunde ja selle tunde vahel, kuidas mu süda on tuhandeks säravaks killuks mis on kõigi teie südametes, on tegelikult ainult väga väike vahe.

Siirad vabandused kõigi nende lugejate ees, kes mind isiklikult ei tunne :)

to kill a mockingbird

Lakkamatust peksust kohutatud mällo ei tihka juhtmeid enam närida ning püüab piirduda nende hoolika LAKKUMISEGA.

mäks @ amet

# * Olete Maksu- ja Tolliametile kontrollimiseks esitanud järgmised dokumendid:
# * muud laenulep.lisa nr.1 (23.02.2005)HANSAPANK, AS MÄLLO TANEL
# * muud laenuleping (23.02.2005)HANSAPANK, AS MÄLLO TANEL
# * muud ostu-müügi leping (23.02.2005) MÄLLO TANEL
# Ülaltoodud põhjustel ei ole võimalik Teile enammakstud tulumaksu viie tööpäeva jooksul tagastada. Tulumaks tagastatakse pärast deklaratsiooni kontrollimist tuludeklaratsioonil märgitud pangakontole hiljemalt 01.07.2005

Miks nad üldse muudavad seda juttu oma infolehel, palun? Piisaks, kui see ütleks meie hinnangul te just nagu tegite midagi enne, just siis kui meie nagu tahtsime anda tagasi teie raha, noh, nagu, millisel põhjusel ei ole võimalik teile enammakstud tulumaksu viie tööpäeva jooksul tagastada.
Ma loodan et ma nüüd siin kogematta mingit konfidentsiaalne info ei avaldanud, millepärast minu enammakstud tulumaksu viie tööpäeva jooksul tagastada ei saaks, oh ei, kuissiissellega!

home @ sikk

Ma ei ole end kunagi raudse tervise.. terviseks? tervisegaks (?? OLEN raudse tervisega -> PEAN END raudse terviseGAKS?? pidanud, aga kui järele mõelda, siis peale esimese kursuse külmas ja kõledas telefoni ning arvutita kööktoas toimund linumärjutavat neljakümnekraadi (ma tahan väga mõelda et seda tõesti oli nii lahedalt palju) palavikustumist ei olegi nagu midagi väja tuua. Ning tegelikult ma olen seda varemgi märganud. Mistõttu sain nädalavahetusel nördimuse osaliseks, kui tavaliselt järgmiseks hommikuks haledaks nohuks taanduv kurguvalu seekordsel JÄRGMISEL hommikul kaa pead sassi ajas. Ja ülejärgmisel. Ja palavikku venitasin peale pühapäevast laboriskäiku kaa peaaeguet 38 välja. Misjärel veendusin, et once sa juba haige oled, ei tundugi unistus niisugusest vanaaegsest haigeolemisest, kus külmavärinad käivad ning voodis peaksid lebama samal ajal kui ema mandariini toob, absoluutselt atraktiivsed. Sest olgem ausad - sitt on olla.
Põnevaks aspektiks jeesti tervishoiusüsteemi juures on see, et kui ma kell 10 hommikul helistan pereartististaapi - kell kümme siinkohal märkimas nimetatud telefonikõne jaoks suhteliselt hilist kellaaega, tavaliselt on selleks ajaks kõik sama päeva ajad juba võetud (kindlasti küsite, kuidas ma oma raudse tervise juures sihukest asjaolu teadma peaksin, millisele küsimusele jätan siinkohal vastamata) - vastas registratuuritädi et minu perearstitädi on kolmepäevasel koolitusel ning et oi, aga mida siis teha? Üks kahest, kas tegemist oli erilise haugimälu-teenidajaga, kes ei suutnud taibata, et ta juba paarkend samasugust problemi on ära lahendand möödunud paari tunni jooksul, või siis.. või siis.. nooh, näiteks, ee.. minaeitea, näiteks et ta lootis et ma tunnen et teen talle liiga suurt tüli ja panen toru vaikselt ära. Igatahes kas te ikka liigutada saate? ei ole küsimus, mida PEREARSTILE registreerumisel oleks oodanud et kuuled.
Okei, okei, ma sain mingi teise artisti vastuvõtule poole üheks aja. Vanad head ajad tulid meelde uksetaga. Vanad head OOTEajad, kui kella ühe ajal õde uksetagaviibijad üle luges ning otsustas, et okei, jääbsiisniiet esmalt tuleb sisse kell kaheteistkümnene külastaja, siis kaksteistviisteistkümnene (uuhh, proovige kibekiiresti kaksteistviisteist kirjutada! kaksteistviisteist kaksteistviisteist kaksteistviisteist) ja siis mina, näiteks. Koos minuga ootasid ukse taga mingid haiged, üks selline idioot, kes lõua vastu rindu surub ja silmi punnitab iga kord kui ta midagi ütleb (kui käesolevat juttu loeb mõni PSÜHHOLOOG, siis vabandust kui antud juhul on tegemist kliinilise nähtusega), mööda läks üks teine idioot ja laps avastas ja rõõmustas: emme on inimene!
Ning kõige tipuks (või õigemini madalpunktiks) - pange nüüd tähele - selgus koju jõudes, et just siis kui mina olen haige, ei näidata enam simpsoneid kell kolm päeval nagu ma eri allikatest kuulnud olin!
Issand missa mind nuhtled nivisi! Kamm oon..

raskest elust voll 1

Lugejate soovil - Iti, see on Sulle - raskest elust. Sest pea valutab. Öösel paaritunnise tukastuse (kas võib öelda sukastuse?) järel voodipeal raamatusse lömastatud nägu tõstes vapustasid mu habrast poeedikeha meeletud külmavärinad ja üldse oli ebameeldiv. Kõige ebameeldivam oli asja juures fakt, et nagu alati viimase viie-kuue aasta jooksul keeldus kraadiklaas näitamast midagi muud kui 36.6. Ja hommikul oli halb. Ja lõuna ajal oli halb. Praegu, õhtul - te ei arva äraa! - HALB ON OLLA! Ning kõigile tulevastele proovijatele võin kinnitada et minu komplitseeritud ja irratsionaalsete eluliselt oluliste suhete ja assotsiatsioonide koordineerimist, mis iseenesest juba segased, ei tee muudetud teadvuseseisund sugugi tervemõistuslikumaks.
Kuna olen vaikimisi otsustanud hoiduda liigsest personaliseeritud halast ning panna rohkem rõhku üldharivatele teemadele, lisaksin siia juurde põneva tähelepaneku meie igapäevaelust: mulle ei meeldi nõusid pesema või kodus koristama hakata. Aga samas mõjub lögane solgihunnik kraanikausis ja selle lähiraadiuses ning magamistoapõrandal liivateradel libisemine meeletult häirivalt. Märkimisväärne on asja juures see, kui meeldiv on puhastusprotsess tegelikult, once sa selle kallale oled asunud. Nõudepesu on imelihtne asi su päevas, millega endale oma elutahet ja edasipüüdlikkust tõstada suudad. Tulemus on alati fantastiline. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada et mina istusin selle üliinimliku enesetõestusavalduse läbiviimise järel mõttetult diivaniserval enda ette vahtides edasi.

Kes Kea K. Riis

Kallid, lugejad, nagu teravsilmsemad ning nürimeelsemadki teist on märganud, on mul tõenäoliselt loominguline kriis. Millest teile kirjutada? Olen proovinud hea ja kurjaga, paksu ja vedelaga, tahke ja tihedaga, aga ei midagi. Öelge, mida üks average paadunud-andunud fänn mällo blogist lugeda tahaks? Iga nädal täidetakse ühe lugeja soov! Lisaks võimalus võita meeletu õhtusöök seksikas resotraanis! Või midagi. Kuskil. Halloo?!?

and once again - nothing

makes you think

Kui kolmeliitrisel x3 gaasi vajutada, tuleb päris põhjas gaasipedaali all vastu vääikene nagu takistus, noh, nihukene lisanupp. Ja kui selliseid issandast ja inimestest hüljatud inimesi veel on maailmas, kes ei tea, mis siis juhtub kui sellest nupust kaa läbi vajutada jalg, siis palun väga minge proovige järele. Mina kaa ei jõua kõigile seletada. Nagu mul millestki muust ei oleks enam rääkida kui bemmidest, tohoh! Nagu näiteks, nagu näiteks... ee.. kasvõi, nooh, näiteks... hmm..

jiis öss fak in qruaist

Läbi udu nagu meenub et hoolimata eilsest rõõmsast ja uudisterohkest närvesöövast vastikust paugust päevast mõtlesin õhtul tekiall et peaks midagi nukrameelset kirjutama bloogi. Kus see mõte nüüd, on, ah? AH?? Läind kõigi mu various witty remarkside teed. Ja anyway, uus päev, uud värdjad paugud. Tänane preemia läheb Maksuametile, kes ei usu et ma kodulaenu kodu jaoks olen võtnud (Maksu- ja Tolliameti andmetel deklareerite selliste andmetega eluasemelaenu intresse esmakordselt) ning kirjutab, et võtab minuga ühendust KUNAGI ettenähtud korras ja siis räägime. Ning hea tahte näitamiseks parandab deklaratsioonis makstud intressisumma igaks juhuks kaks korda väiksemaks - noh, lihtsalt niisama! Oi raip..
Täna Tallinn, mu arm, ning great expectations, samalajal kui Grete - tänanväga - kodus kiisumiisumällot hoiab. Ning üleskutse kõigile loodusesõpradele - kesküll kesküll hoiaks miisumiisut järgmisest kolmapäevast laupäeva-pühapäevani? Võib ka vahetustega. Võib ka korteri saada pealekauba, kuijustet maksuamet usuks et seda ikka elamiseks kasutatakse, mitte tulunduseesmärkidelkassihoidlana. Oi bljääd.. raip, noh, aaargghh..
Ei lisakski ühtegi mõtet siia juure.

uujee peipi!

Vahelduseks natukene filmijuttu. Kes arvab ära, mille world premiere on 29. aprill 2005, saab pika pai. Ja kes mind sinna kutsub, saab suure musi. Kuigi millegipärast tuli mul isu siia lisada lause kuigi siinfilmis pole küll vist ühtegi bemmi. Aga sellegipoolest, või just sellest hoolimata - märkimisväärne kinokunstisaavutus sellegipoolest.
Ning mis ehk olulisim - kui pealkirjastatust uskuda, siis tuleb viis osa veel :) So long, star wars!
Täitsa uskumatu tundub, et veel paar kuud tagasi olin linateose aluseks oleva raamatu suhtes VÄGA jahedalt meelestatud. Aga nüüd soovitan igaühele. Nüüd, kus loetud:)
Ning lisada tahaks veel - Die Hard on maailma üks parimaid äctionfilme :)

maybe one day we'll wake up and this will all just be a dream

mitte midagi

fool if you think it's omen

Mulle ei meeldi Aavo Kokki juhtimise ja inimsuhete teemalised sõnavõtud Päevalehes. Need põhinevad reeglina minu jaoks triviaalsetel juhtimis- ja inimsuhete-alastel teadmistel, ning on parimal juhul lihtsalt igavad. Noh, seega, nagu arvata võib, jättis ka sellenädalane sõnavõtt mind külmaks. Hetkel on oluline vaid nimetatud pastakaharjutuses toodud sildade põletamise näide, kus äsjaloodud transpordifirma rajab raudtee, kuigi maanteetranspordi puhul oleks sisenemiskulud samaväärsed. Sädelev juhtimis- ja inimsuhete alane idee seisneb selles, et raudtee rajamise kulud on suhteliselt pöördumatud, tekkiv vara vähelikviidne, mis peaks teoorias konkurentidele saatma sõnumi, et ollakse tulnud et jääda. Et raskuste ees ei ole kuhugi taganeda.
Sest there's another side to it. Kui investeering on aastate jooksul muutnud nii suureks, et sa ei suuda seda enam ükskõik kui atraktiivse alternatiivi hinnaga enda jaoks ebaõnnestunuks tunnistada.
See ei olnud juhtimisalane probleem.

mul lihtsalt ei ole sõnu

mällo sõi hommikul LIIMI.

kodused kempsumõtisklused vol 1?

Istusime hommikul mälloga koos kempsus - mina oma poti peal, tema oma liivarannal (sest kuigi me ei ole suured sõbrad, on prakselt võimatu siin korteris midagi mitte koos temaga teha nagu teisedki inimesed kes on seda üritanud, väidavad) - ning mõtlesin õnnelikult, kui meeldiv on asjaolu, et ta ei ole matsu ära jaganud, millised võimalused minu karistamiseks nende karistuste eest, mis ta seinte kraapimise ja lillede tagumise ja minu jala otsastärahammustamispüüete eest saab tema pissimisoskus tegelikult avaks. Aga näe, there you have it - ei tule loomakesel see pähe kuidagi ja käibki ilusti kastipeal edasi ning kannatab julma ja sihitut peksu.
Aga potil, kallid lugejad, istusin sellepärast et mul on kõhu asemel rannapall. Juba pikemat aega. Aga üleeile läks eriti raskeks seisund. Ilmselt hakkab hooaeg kätte jõudma.

mul on see rõõm

Kuida suhtuda niisugusesse uudisesse:
Edastan rõõmuga info esmaspäeval 14.02.2005 TÜ psühholoogia osakonnas Tiigi 78 r 332 kell 16 toimuvast EKTTK järjakordsest seminarist. Seekord esinevad uurijad suitsidoloogia rühmast.
/.../
Kõik huvilised on teretulnud!

koobasteel

Ei raatsi magama minna. Ei taha. Tuttav tunne? Ei usu hästi. Mis Sind tagasi hoiab, kallis lugeja? Või - mis Sind magama sunnib?

kogu gäng on koos

Kallid lugejad! Kuidas resümeerida lõppenud nädalat, mil minust nii napilt kuulsite? Eks kuidagi ikka. Millegipärast tunnen täna õhtul, et olen vanem ja targem, et elus on asju ja lootust veel on. Aga päris kindlasti see ei ole ju selline jutt, mida te siia lugema oleksite tulnud.
Mis aga ehk oluline inimestele, kes selle heaks juba pikki aastaid panustanud - meie peres on nüüd uus kauaoodatud liige. Leia ta pildilt!
Ning - enamvähem samal teemal jätkates - olete teretulnud meile paljuõnne soovima meie uue rootsi kodu üheaastasünnipäeva puhul (ja nüüd hakkavad siia lehele loodetavasti jõudma ka need filoloogiatargad pornosõbrad, kes otsingumootoreis tavapäraste porno ja seks asemel niisugust kaunist eestikeelset sõna nagu ühe kasutavad). Anyways, minul saab 7. veebruaril aasta täis. Mällol palju vähem, jne.

nõu tatsi-tatsi

piip shõw

milk, mään!

Asjatundliku nõuandepalve meie meditsiinitaustaga lugejatele (maeipea praegu neid silmas, kes ravil on) - on see normaalne kui mu viimaste päevade piimaannus on 1,5-2 liitrit napi õhtusöögi kõrvale? Kusjuures täitsa niisama, lambist, ilma januta (meenutades kuidas aastaid tagasi olen kesetpäevamittejanutamise eesmärkidel tarvitanud liitrite kaupa nii teed, piima kui ka näiteks kohvikoort), lihtsalt kulub. Oma roll on siin mängida ka muidugi ühel konkreetsel lehmapildiga piimakannul.
Ning - on an unrelated subject - Pille õhutusel sai astutud Skype'i klubi liikmeks. Soovitan kõigile. Hetkel ei oska hinnata, kas lihtsalt niisama vestlemine saab veel lahedam olla kui kaks tundi kuulamine kuidas Pille oma kodus sööb, Eda-Inesele kaasa ümiseb, hingeldab, asju pakib ja itsitab, siinkirjutaja samal ajal arvuti settinguid muutes iga minuti tagant omaette halloo?! pomisedes, aga kindlasti kui mikrofoniaugu üles leian ja sealt ilmselt tehasesinstallitud nätsu ära võtan (sest kõik need asjad mis tarkvaraga teha sai, said küll klaviatuurikulumiseni läbi proovitud), oskan veel asjakohasemat preisimist teha. Niisiis soovitan kõigile, kuigi - nagu isegi aru saate - kirjeldatud otsesaateid jätkub muidugi ainult valitud klientidele :) Ahjaa, ning kõik juba kasutajad on oodatud tanel_mallo nimelist kasutajat oma kontaktide hulka lisama. Kunagi hiljem tahaksin arutada teemal, mille Kaimar tõstatas, alustades aspektist, miks ma endale näiteks mingit seksikamat skaibinime ei valinud (vanematele olijatele meenub kindlasti kellegi allik1 nimelise persooniga seotud aastatepikkune episood siinkirjutaja elust.
Ning lõpetuseks - kuna seda teemat juba otsapidi käsitletud sai, siis loetud minutid tagasi saabus teateid teiseltpoolt, ehk siis täna Gröönimaale jõudnud Pillelt (kõlab nagu olnuks tegemist koerarakendireisiga:)) - reis olnud norm ja üldmulje on ilus. Aga reedeks lubatavat tormi (meenutan, naasmine on planeeritud laupäevahommikuks). Niiet pöidlahoidjad - näpud pihku! Sestet it would be a great loss for our country to lose one of our top people :)

kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii

Hihii, kõigile neile kes kunagi muretsesid kui kurtsin et kuulan päevast-päeva ainult Urmas Alendrit ja ei snäpi sellest enam kuidagi autti, siis rõõmusõnumid rõõmusõnumid - eile õhtul avastasin et olen rohkesti kuulanud ka selliseid reipatujulisi esinejaid nagu Sade ja onu Cohen. Viimast viimastel nädalatel peamiselt. Jamuidugi ei saa Didot kaa unustada (meenus, sest just tema hakkas just laboris kellelegi lõugavast - ning mida mina iga natsa aja tagant vaiksemaks käin panemas kui see minu äraolekul taas valjuks on keeratud - raadiost välja ronima:)). Niipalju siis neile kes ei saa üle sellest et ma püüan jätta muljet nagu kuulaksin ainult venku gängstasid omal kodus ja peasees päevastpäeva. Sisimas olen õrn ja tundeline nooruk.

häpi mällo-dei

Kõik märgid viitavad, et kas täna või homme on meie armastatud või austatud ühiskonnaliikme mällo poolsünnipäev. Sel puhul kaeti hommikusöögilaud parimate shiiba hõrgutiste ning leekivate hambaorkidest ning tikkudest koostatud tordiküünaldega ning põhimõtteliselt soovitati kõnealusel persoonil end taas käepäraseid vahendeid kasutades end seega taas põlema panna. Õnneks läks siiski kõik õnneks ning forellihõrgutis konsumeeriti püstjalgsete kestvate ovatsioonide saatel põhjalikult. Näpunäiteks loomasõpradele, kes oma lemmikuga samasugust antropomorfset pidusööki komplikatsioonideta läbi soovivad viia - eelneval päeval keerake oma kallimale toidumolli just see kolm nädalat külmkapis seisnud konserv, millest te teate et ta seda näljasurma hinnagagi puuttuda ei kavatse.

uudiseid ambulatoorselt rindelt

Mul on hea meel nende krapside arstitudengite üle, kes kümme aastat õpivad ja elust loobuvad, et saada toredaks nokuarstitädiks kes tohib mind vatitupsuga torkida ja küsida: Kas tütarlaps on kindel?
Milles ta kindel on?

uudiseid auditoorse töö rindelt vol 2

Geneetiline variatsioon võib teie eksperimendi täiesti pekki keerata.

uudiseid auditoorse töö rindelt

Sa tead et midagi on valesti kui rida eespool istuva inimese käes "Valgamaalase" internetiväljaande väljatrüki päisest ladusalt "vaginaalne" välja loed.

hanni pall

Eelmisenädalase Ekspressi lahutustest rääkiva artikli alapealkiri oli laadis "naine saab iga kuu eksmehelt 25000 krooni, ent ainult tingimusel et ta ei abiellu uuesti". Ja mina mõtlesin automaatselt halvasti sihukesest anaalse faasi mehest. Võttis aega enne kui taipasin et tegelikult see on lihtsalt sõnastuse viga. Sest kui naine leiab endale uue elukaaslase ja lastele võõrasisa siis tal peakski iseenesestmõistetavalt vähem majanduslikku tuge vaja olema. Mitte nii et elavad uue mehega vana mehe rahast. Aga sõnastustega peab ettevaatlik olema.
Mulle meeldib kui mulle tulevad vastu üks tädi ja onu oma bolonkanässiga ja too uriseb mu peale juba kaugelt ja mina vaatan möödudes tädile naerdes otsa ja ütlen nii kuri, ja tädi naerab vastu ja ütleb eijole. Lihtsalt et ma ei ole tühi koht, vaid elus inimene.

minu infeimoousseid külalisi: snuup togi toog

reidz agenst te mäššiin

Kui mul on mingi asi, mida mõni inimene ei tea, kas ma siis saan öelda et mul on tema ees saladus - kui mind ikka tõesti ei koti, kas ta teab või ei tea: selles mõttes et kas ma võin nüüd öelda et ühe inimese ees kes mind kotib on mul nüüd veel ainult üks saladus järel, ja seda umbe espetsiaalseks pidada, kui tegelt on kuskil terve aafrikatäis inimesi, kelle ees mul ei ole ühtegi saladust sest mulle lihtsalt ei lähe absoluutselt korda, kas ja mida nad teavad ja mida sellest järeldavad?

mu nandikott

Eile võttis üks onu - arvake kus, issand, ega mitte ometi EPAs?? - meie rõõmuks ühel kiisul munad maha. Ta pidi niikuinii võtmata, see oli ta oma kass ja ega töökal veterinaaril käed rahulikult paigal ei püsi ometigi, ja siis oli lubanud meile anesteesiat kaa näidata. Ja siis ühel hetkel pistis onu pea klassiuksest sisse ja ütles et tohoh, kiisu magab juba ammu, nüüd pole aega enam jokutada. Ja siis ühes HOBUSTE opereerimisruumis (ausalt, lae all oli suur konstruktsioon kirjadega "EESTI KRAANATEHAS") paistis valgete linade vahelt triibuline kiisupea ja siis kuskil eemal ta oli lina sisse väikse augu uuristanud ja munad sealt läbi pistnud. Ja siis ise üldanesteesiasse läinud. Ja onu siis lobises veidi ja võttis noa ja kooris muna ära ja võttis välja, sidus juhtmed kinni ja pani järgijäänud naha tagasi nagu naba. Pani naha nagu naba. Ja nii kaks korda. Ja meie kõik seisime oma kohvitopsidega seal ringi ümber. Hea et kellelgi õlut ja vorstileiba käes ei olnud. Niisugused kehavälised elamused ikka panevad mõtlema, eksju, noh, et kui mina kunagi oma munadega üldanesteesias olen, siis ma äkki ei tahakski kolmekend pässi seisma enda ümber ja muud sellised eksistentsiaalsed asjad.
Ja kui onu ütles et tavaliselt seda nii kalli anesteesiaga ei teha, siis üks tütarlaps suutis pika puterdamise peale küsida aga kuipalju see inimesel maksaks? Mida iganes ta sellega siis silmas pidas.

polebmaa

Täna jällegi EPA (tahtsin seda kirjutada SUURTE tähtedega, visualiseerimaks mu meelestatust, niiet näh, miks see niikuinii suurematega on?) kõrval põletasid onud ilmselt tollemaja jõulukuuske ja veel lähiümbruskonna hagu. Tuul oli kõva niiet hullult leegitses. Igaüks kes on püüdnud metsas lõket põlema saada käepärastest materjalidest peaks teadma kui keerukas see on - ja siis korraga, kui see läheb, siis läheb niiet jube, isegi nihukese tänase tuulise ja pudisajuse ilmaga. Jiaijaa, võiks kohe mingi luulelise paralleeli tõmmata meie inimeludega selles valguses nigu Armas Jumal ja Kuri Saatus on lasnud meie pääle jne jne jne... ma harrastan viimasel ajal nisukest lausete äravajumist, paistab. Ja paralleeli kaa ei hakka tõmbama, muidu mõned arvavad et äkkiminu elus toimub midagi erikorralist. Phh.
Aga kõige selle tulejutu juure tahaksin panna ühe kauni suveõhtuse fotoülesvõtte kunagi aastatetagusest ajast poolelt teelt Ahjale, kus Triin väidetavalt nägi kuidas kõik põllud põlesid, aga meie ülejäänud väidetavalt ei näinud midagi. Aga seda pilti ei ole lisada. Ja eks igaüks arvab, kas sellepärast et ma ei ole seda sisse skänninud (Triin, arva, miks?) või sellepärast et sellist pilti pole kunagi tehtud (Triin, mis Sa arvad?)

malviibiv.ee

Dziisös, tulin täna Tähtvere kaudu koju (EPAst tulin, või maaülikoolist või puuülikoolist, kujutadette, kuuspoolaastat pidin ootama ja punnitama et viimaks epasse sisse lastaks!) ja lihtsalt kjuriossitist käisin käppelt korra ümbernurga vaatamas - see viimase nädala kurioossumiks tõusnud hoone oligi päriselt olemas. Üle Lauluväljaku sinnapoole jalutades taipasin, mis mind Kaimari fotoülesvõtte juures kõige enam häiris - see oli nagu halb uni; pilgutad silmi aga ära ei lähe - ja nagu selgus, on see ka päriselt nii. Unest rääkides aga viibisin täna juba neljandat päeva töö asemel sisukal kursusel, mille olemasolu mu elus justkui püüaks mind veenda et kuna TÖÖLE ei pea minema, võin öösiti lobedalt kolme-pooleneljani üleval istuda, et taas taibata, et pean veerand üheksa NÄITEKS maaülikoolis olema. Millest lähtuvalt on ennekellakaheteistkümneste loengute maailm niisugune vatistatud ning eemalolev ja kui mõni heli sellest hetkeks läbi tungib, ma ehmatan nagu maailma viimane inimene kes on end kuskil kauplsuses mõnusasti krõpsupakkide vahele suikuma seadnud.
Ma ei tunne praegu et see oleks üks mu parimaid kirjeid.

piss aut

Tegelikult ikka veel EELMISE nädalavahetuse lainetel, öelge mis tahate:)

the past supper

oh hell no!

Ma ise ei ole ammu enam sinna Tähtvere-Supilinna piirile jalutama sattunud. Kaimarile fotoka laenamine oli viga, nüüd viis mõtterännak mind ikkagi neile teile. Armas jumal ise teab, miks ta mind SELLE eest hoidnud on. Täna öösel me ei maga. Vähemalt see osa minust, mis kunagi oma kodumajast unistanud on. Või siis et vastupidi, magame, sest õudsamaid koletisi uinuv mõistus niikuinii enam luua ei suuda. Ainukene ligilähedane projekt, mis paugust meenub oli aasta tagasi silmatud sportlikuks tuunitud uus seitsmene bemmitank.

supp-ressioon

On saabund aeg teha kokkuvõtteid EELMISEnädalavahetusesest talinaskäigust, mis iganes repressiivmeetodeid ma selle tagasihoidmiseks lõppeva nädala jooksul ka teinud ei ole, anyway, nüüd kus veelüks käik tehtud, on kuidagi vabanemistunne valland mu meeli ja pla pla plaa, anyways, nägin taas nii mõndagi oma lemmikinimest, sooritasin eduka Siimurattaküljestkroomküljepeeglihanke (näee, nüüd on see siis öeldud:)), sooritasin oma elu KOLMANDA lasnamäekülastuse Iti ja Andrese apartementi, kus, nagu selgus, osutusin esimeseks PÄRIS külaliseks, kuid et mitte teiste jaoks sündmuse uudisväärtust rikkuda, illustreerin seda tegu vaid väljavaateülesvõttega, jättes sissevaated hilisemaks võibolla siinkohal seekord; ning kõige krooniks karistas hea issand alpe talinlasi minu külaskäigu eest tormi ja pasaga, niiet järgmisel hommikul õhu- ja helikindlate koduakende taga maailma süütuimast unest ärgates ning aegamööda lõppenud öö õudustest teada saades oli mul jumalastheameel et talinast juba eelmisel õhtul ära tulin, sest pühapäevahommikul maeiusu et ükski puss peale surm-tuleb-niikuinii-taisto sõita julges. Aga selle nädala sündmustest jälle järgminekord.

watch the colour of love

Kunagi enne jõule käisime Kajaga linnast väljas tema asju ajamas ja tagasiteel hiljaõhtul keerasime auto kõrvalisele põlluvaheteele ja vaatasime tähti. Ja see on mul juba igivana tõdemus, kui kummaline see ikkagi on et üleval ja igal pool ümberringi kosmoses on nii palju on tühja maad ja ainult vaakum, mitte ühtegi aatomikkugi miljardite kilomeetrite kaupa (käesolevat blogi lugevad astrofüüsikud, on mu umbkaudne hinnang õige?) ja siis siin minu ümber korraga on nii palju molekule üheskohas koos ja neist moodustuvad nii kallid asjad ja inimesed. Meil on hullult vedanud. Minu aatomitel, elektronidel jamuulsellisel, näiteks, et nad siia on sattunud teiste hulka. Lucky strike.
Lõppev nädal on olnud ilus ja hea. Näiteks eile õhtul käisin elus esimest korda kasiinos, noh, niisuguste mänguautomaatide juures, ja nagu ma Gretele hiljem - nagu lubatud - aru andsin - kolm krooni jäi järele :)
Täna on Merle sünnipäev. Paljuõnne kõigi lugejate poolt (nüüd Merle kui Sa seda loed, siis võta seda niimoodi, et iga teine lugeja, kes kaa selle lause läbi loeb täna päeva jooksul, kaa tahtmatult nagu soovib Sulle õnne :)) Haledalt tõmbasime tillist neid :)

seven years and counting in tibet and other places

Kui täna oleks 11. jaanuar 1998, mida ma järgneva seitsme aasta jooksul teisiti teeksin? Mida teie teeks? Armas taevas, seitse aastat.. Ja tegelikult isegi veel kauem.
Ma arvan et mitte palju. Või siis et vahet ei ole, mida muud ma teeks. Phh..

eravestlustest vol 1

Mul on kodus refudzii kämp, sest eileõhtul ei olnud vennal tulnud tagasi juba öölvastueilset äraläind elektrik (noh, üks elektrik läks neil ära öösel ja eijtulnudgki tagasi) ja siis ta helistas kellkümmeõhtul ja küsis, kas ma olen üksi kodus ja kas nad võiks tulla ööseks minupoole, sest öösiti teadupoolest ilma elektrita ei saa, magada, noh, näiteks, ja kui on vaja öösel panna tööle mõni asi, telekas või midagi, ja siis nad tulid ja siis ma ütlesin Sikile, kellega ma tsättisin samal ajal et näe, vend helistas ja küsis, ja siis ta küsis kas nad juba tulid ja siis ütles kuidas ta oli ette kujutanud et vennapere seisis pikkade nägudega uksetaga, nööriga kokkutõmmatud kohvrid käes ja lapsed nutavad, ja siis mina kujutasin seda ette ja naersin ja siis nad tulid ja siis there vos much ritsoijssing ja itsetera itsetera häpili ever ääfter, kuijaijnult üks laps küll eijoleks ööotsa nutnud aegajalt sest ta ärkas võõraskohas ülesse ja karjus emmeemme kuigi emme magas tal kõrval kohe, noh, kõik neljakesi magasid suurestoas diivanil, niimoodi ristipidi, nooh, ja ma pidin kassi panema kinni tahatuppa sest neil on oma kahe kassi lõhn nii rämedalt küljes et kass hakkas neid kraapima ja susisema nagu torgatud õhupall. ja ajas end rõngasse nigu õhupall. ja kurgus oli tal karvapall. ja ta eelistas olla tooli all. sest seal tundus okei tall. ja ta oleks nad ära tapnud aga tal puudus kindzall. sest ta on eravestluses mainind et sellega tapmine on viimane mall. kui kannatad koduvägivalla all. seal kus kõrgub koduvägi vall.

Lugupidamisega,
Tral-Lal Lall

toktor Jekmäll ja mister Hydanel

Suursuur äitähh Kätlinile - kellel oli ka sünnipäev vahepeal, mistõttu peale aitähh ka suured tervitused - menuka lingi eest. Nagu paistab, kui ma ei oleks see koll, kes ma praegu olen, siis sobiks mulle pigem olla afrikakariiblane või idaasiaat, aga mitte mingil juhul vana või lihtsalt ahv.

vestlusi minu vennaga vol 1

jobu says: tead ka kes maolev vä
mällo says: aa, ei
jobu says: no vot, autoomanik olen
mällo says: aa
mällo says: aga pange omale kaa kasvõi kahepeale üks msnn kojuarvutisse
jobu says: maei oska seda kasutada
mällo says: aa, no siis ei saa jaah
jobu says: vot nii
jobu says: pealegi pole meil elektrit
mällo says: no see ei ole nii suur probleem
jobu says: kuidas kellelegi
mällo says: jajahh, mul on täitsa okei
jobu says: mari räägib, et kohe kui me elektri saame siis me paneme selle msn asja
jobu says: talle väga meeldib
mällo says: see oleks nagu jah esmajärjekorras
mällo says: siis hakake oma suland külmkappi vaatama mis ära visata ja edasi

ultra hell

Kõht natuke valutab, juba mitmendat nädalat. Hääästi natukene. Noh, ja siis üleeile käisin sellega arstitädi juures. Kõhuga. Tädi ütles ooi, teere, härra tanel, sest ta on mu perearst kes kui kunagi päris alguses Võru tänaval raskelt haigestusin kõrgesse palavikku ja ta kohale kutsusin, ilma koputamata uksest sisse astus ja roomikutes otse voodi juurde tormas, kus kahvatu näoga vaalgete-vaalgete linade vahel lebasin, ja siis (st üleeile jälle) võttis rõõmuga vastu minu emapoolsed tervitused. Mulle meeldib nihukene isiklik suhtumine arstitädi juures. Et ta ikkagi on MINU pere arst. Nojah, ja siis ta katsus kõhtu käpaga ja kuulas ja arvas et võib küll olla mingi sapiprobleem, eksole (ja õrnemad lugejad, nüüd võite ära lõpetada, keegi EI KÄSE teil mu füsioloogiast osa saada!), mis pani mind kui siiani ainult nohuga arstijuures käinud inimese vaimustusest ohkama, et ta niiviisi pealtvaadates kohe arvata oskas niisukese sisemise probleemi kohta, noh, ja siis uuris et misvärvi kaka on, ja mina just olin hommikupoole vaadanud et selline helepruun, ja siis - picture this - lasime mõlemad hetke silmadel kabinetis ringi käia, otsides esemeid, mille tonaalsus kirjeldusele vastaks. Ja ma EI TAHA teada, kuipalju kallitest lugejatest järgminekord kempsus vaatavad, ega neil sapiprobleeme ei ole. Sest that's the way it is with helepruun.
Noh ja siis ma lähen kahe nädala pärast ultrahelisse. Nagu rase ikka. Ja arstitädi keelas puuviljade ja musta leiva sööömise vahepeal, sest need tekitavad gaase, ja käskis juua hoopis seedimist soodustavaid teesid. Noh, ja siis ma läksin apteegist läbi ja leidsin sealt väga kummalisi teid. Ürditeid. Ja kui ma kodus oma vastomandatud raudrohuürditeed tegin, siis ujus seal sees väike tigu :) Ja kogu selle loo kirjutasingi praegu selleks, et te oskaks vaadata ja näha, kes on tassi vasakus ülanurgas.

Märk Mikk

KUHU ma endale üles märgin, et ma ei unustaks omale uueks aastaks uut märkmikku hankida? Okei okei okei, ma tean et telefoni saan panna meeldetuletuse, lihtsalt retooriline olen. Ja muidugi pateetiline. Iroonilist kaa ei tasuks unustada.
Aga CIA andmetel on meil maapiiri 633 kilomeetrit ja rannajoont 3794 kilomeetrit. Kas tõesti rand on nii sinkavonkaline? Oleks arvanud et samapalju (kahest küljest maa, kahest vesi), pluss saarte rannajoon muidugi.

anna mulle Uma' telefoninummer

Ma tunnen ärevat kohustust siia midagi kirjutada, sest muidu kardan aasta alguses põhjendamata põhjustel taassuurenenud lugejaskonda kaotada. Küüneviha tikub sisse ilusate meeste klubi toimetusi lugedes, mille edu aluseks on tubli tandem ja koostöövaim, pluss kes koledal kombel joovad kaa. Mõni ime siis et info- ja ideede tulv ei lakka.
Kuna mina palju ei joo, siis pean kirjutama maisematest asjadest. Minu fantaasiarikkust kirjeldab teile - ning annab ühtlasi lootust värvikate tulevikujuhtumiste (jällegi minu fantaasiarikkusest tulenevalt) lugemiseks - vanaaastalõpueelne juhtum, kui ostsin konsumist paki pannkoogijahu, purgi pannkoogimoosi ja paki piima. Kassiir naeris omaette sellist ebatavalist kombinatsiooni nähes, ma kujutan ette et ta mõtles midagi laadis huvitav, ega see tüüp täna äkki pannkooke ei mõtle teha?
Üleeile otstsin koti friikartuleid, pudeli ketšupit ja pool kilo viinereid. Olen meisterkokk.
Praegu kaalun, kas kirjutada teile ka solgetest, kes vennanaise väitel lasteaia linnalegendide kohaselt osadele lastele nigu angerjad pekust püksi pudenevad, aga ei, jätan selle episoodi igaksjuhuks kunagi hilisemaks.

punks not dead - kurvad uudised õdedele pehkidele

Õpetussõna nr üks - ärge jätke mõnusasti vahustatud vanni ja kassi obviously to be killed by curiosity ilma vanemliku järelvalveta. Vähemalt mitte siis, kui teil vahetult pärast fotoaparaati käepärast ei ole. Üldiselt võib neile, kes kardavad, et ma mällo juba paksuks söötnud olen, kinnitada, et tegelikult on tal lihtsalt paks karv. TEATUD TINGIMUSTEL paistab tema habras naisterahva keha selle alt väljajoonistatumalt välja.
Õpetussõna nr kaks - kui teie kass peaks huvitatult vuntside võdinal nuuskima reipal leegil lõkendavat küünalt, siis ei ole soovitatav tema peale sellisel moel susistada, et see teda leegile solvunult selga pöörama paneks. Nad ise ei pruugi seda kogu aeg teadvustada, aga kassidel on kohev ja karvane saba. Kellel kohevam, kellel VÄHEM kohev. Vuntsid või saba, vannivahul libisedes seda kustutama tormata tuleb niikuinii.
Ehk siis et ma olen viimase nädala jooksul kaks korda vannis käinud. Seiklus missugune.

don't piss on my parade

issakene, mul on juba poolteist tundi tunne, et sellest tuleb hea aasta. Kõik see, ja need head ended, you know :) - finally!!!
thank you
thank you
thank you
thank you
thank you
thank you

elu*

Metallica ballaadide plaat, millele Media Playeris olen andnud iroonilise nime Ballads, yeah right. Uskumatult vana minu jaoks, ja paneb jällegi mõtlema nagu möödunudmöödunudmöödunudnädalane Ultima Thule kontsert, et minus on kaduma läinud tõsine rokipeer; suurestoas laual Kaimari ja seejärel Pille isa soovitatud Da Vinci kood, mis paneb lugedes tundma nagu oleksid samuti osa ülemaailmsest ja -ajasest vandenõust ja nüüd seisab pistodaga albiino ukse taga; köögis istub mällo aknalaual Eda-Inese (ning nüüd ma olen kindel et siia lehele hakkab jõudma aktiivseid guuglis Eda-Ines and porn otsingutegijaid - seda muidugi ei oleks juhtunud, kui ma ei oleks viimasesse lausesse p-sõna sisestanud, aga mis igaljuhul paneb taas mõtlema tõsisema blogi juhukülastajate etümoloogia (kirjateadlased ja -sõbrad, mis oleks õige võõrsõna?) koostamise üle) näo peal (issand, ega ma teemast kõrvale ei kaldunud??), eilsele külastajale otsitult, kellele - nagu paljudele teistele teile, kallid lugejad - tundus lõppeval aastal pakkumiseks sobivaim lugemisvara FHM ülemaailmne seksiküsitlus; ülejäänud korteris aastalõpulähedustunne ja soov kokkuvõtteid teha, nagu neid juba Pille ja eriti Greete lehtedelt lugenud oleme, ja samas veelmitteveelmittemidagipeabveeljuhtumaennee! tunne, ja ometigi soov, kallid sõbrad, et aastavahetusel lihtsalt koos oleksime nagu me kõik seda soovime (lause lõpp:)!). Las uued ja kihvtad asjad jäävad uude aastasse, enam ei jõua neid siia ahmida. Tore aasta on olnud. Emotsionaalselt laetud, ja selles kontekstis minu jaoks üllatavalt peaaegu alati positiivselt lõppenud juhtumeid täis. Good things happen to.. just to people, seekord lihtsalt nii. Palun nähke väikseid asju. Maailm koosneb neist. Palun öelge konsumi kassiirile tere ja vaadake talle otsa. Palun vaadake kuidas täna on väljas lumi ja jää, aga varsti läheb muru roheliseks ja laps ajab joostes tänaval tuvisid lendu. Ma olen naiivne vahel, ma tean - nii väljendusviisilt kui üldse. Viimast mõnede asjade osas eriti. Aga te peate uskuma, et on asju, mis ON seda väärt. Palun uskuge oma naiivseid unistusi, kui teisiti ei saa. Palun vastake, kui teile midagi öeldakse, see on kõige olulisem. Muidu ma jään eluks ajaks ootama.
Yours, for ever,

_______________________________
*armastan sind

i'm thinking in my brain

joulujanku

Paljud teist, nende hulgas kindlasti Iti ja Andres on muidugi mures miks ma nii ammu kirjutanud ei ole. Mis juhtus minu väikses maailmas sel saatuslikul õhtul, mil seisis ees Pet cemetery laadis küülikurappimine? Kas headus siiski võitis? Kas võitis tühi kõht? Kas võitis kuri saatus? Miks mällo selle kohta küll vihjeid ei anna?
Õigus on neil, kes mind juba aastaid külmavereliseks loomatapjaks pidanud on. Laste sõbrast armsast jänkust - as shown on left sai meeldiv vormiroog teie paremal käel, kena kõhutäis ning üldse a night to remember. Tagakiusamise vältimiseks ma kaassüüdlaste nägusid siia ei lisa, aga jaah, Iti, Kaimar OLI nende seas:) Niiet sõim palun jätkuvalt suunata tema koju. Siinkirjutaja on vaid süütu kannataja; parim mis ma teha sain, oli leida võimalikult humaanne ning hea retsept.

ja nüüd väike nõuanne postitöötajatele

Hommikul kiirestikiiresti postkontorijuure joostes ja autot maksmatajättes parkides et korrespondentsi rutturuttu postkasti saada (ooissand, kunagi kaugel iimeilieelsel ajal olid ajad kui ma vist teadsin peast mis kell kaste tühjendatakse!?), peatas mind poolel teel kandekastiga postitöötaja, öeldes et võin oma kirjapaki kohe talle kasti pista. Südame tegi kohe nii soojaks, et märkasin alles poole liigutuse pealt, et oleksin teda tänutäheks peaaegu sõbramehelikult õlale patsutanud. OI!

ja nüüd väike nõuanne fotosõpradele

Photopointi teenindaja kirjutas mu kliendikaardi andmed väikese märkmepaberi peale, pistis selle laua peale pliiatsitopsi ja võttis laua alt punase kaardi välja: "Jaaa siin on teie kliendikaart!"
See on teie pastakas küll. Niisugune hai-tekk.

kiire

Jõulud ei ole kunagi olnud hea aeg. Võibolla ükskord kui ma olen pinsil vana peer, on mul terve aasta aega et selleks valmistuda ja saan asju lõdva londiga võtta. Aga tegelikult on need juba siiani iga aastaga on paremaks läinud - ilmselt sellest tulenevalt, kuidas ise asjadega lepin. Ning samas osad asjad ise paranevad kaa, iseenesest. Kindlasti näiteks mõistujuturääkimisoskus on taas lihvitum kui aasta tagasi:)
Palju asju tahaks teha ära veel enne homme õhtupoolikut, et sellest hetkest edasi saaks lay back and relaxida. Jäneserümbarooga valmistada, kinke jagada, kokku saada, küünlaid põlema panna ja ära puhuda ja muud. Küünlaärapuhumislõhn on üks väheseid, mida ma tunnen. Ikka ei saanud päris stressivabu jõule, aga rahulikumad ikka kui eelmine aasta. Teile oli seekord kinke väga kerge leida:) Tublid lapsed.

jõulurõõmu metsarahvale

Ma olen ääretult hea inimene. Mis võiks jõuluajaks olla kaunim kink kui igatsevatel hingedel koosolemise võimaldamine? Käisin just loomaruumides ja andsin karmi käsu meie emased rotid isastega kokku perepuuridesse paigutada. Uu jee, naasty.
Ning kiire tagasisidena et tegemist oli meeletult teadusliku teoga, kutsuti siinkirjutaja seejärel kohe Eesti Farmakoloogia Seltsi liikmeks:)

suurte sõnadeta

Meie pere jõuluaeg on kohutav. Sünnipäevade tõttu. Aga samas muidugi ka meeliülendav periood, vähemalt osadele meist:). Igatahes täna lisandus taas kraami varakambrisse, mille kohta ühe Lohkva küla hoovi peal räägitakse aga ühes kohas on kodus mänguasjapood 8)

CD-draiv töötab jälle ja ma ei suuda end ükskord ammu kõvakettatühjendamisel tekitatud muusikadataplaatidest lahti kiskuda. Electricity and gravity.

Will, you marry me!

For reasons unknown on tänase päeva lugu korraga Paula Abdulli hitt Will you marry me. Ja ma isegi ei oska öelda, kuipalju sel on pistmist eilevaadatud Bridget Jonesiga.
Kurat, ma olen naistekas!

rest in peace

Hommikuse ajalehe kõrvale meenus taas, et soovisin juba varem juhtida kallite avaliku sektoriga mitte liiga tihedalt seotud lugejate tähelepanu nähtusele nimega Riiklik Investeeringute Programm. Minu parimat arusaamist mööda peaks see kirjeldama põhimõtteid, mille alusel meie kalli kodusõjast rüüstatud vabariigi ülesehitamine toimuma hakkab. Kindlasti kena ja arukas dokument. Ent meenutades eilenähtud uudistest kuidas Andrus Ansip pressikonverentsil Partsi asendades kõigi päevakorrapunktide üle ah, seda räägib Taavi, seda räägib jälle Taavi, oi, seda räägib Taavi; nojah, sellest ma ei tahakski rääkida nalja viskas - kusjuures kanalkahe uudistesaade suutis enne saate algust ringvaates ning saate sees iga pikema lõigu ette näidatavas ringvaates selle uudise lühiversiooni välja kuulutada vähemalt neljal koral et kõik ansipiaanid ikka teleka ette jõuaksid, ei tahaks ma hästi uskuda (hahaa, eks vaadake nüüd, milline kiil siin kiillauses lõppes ja milline algas:)), et meie humoreskriigis just niisugune nimi just niisugusele plaanile täiesti juhuslikult pandud sai. Ajakirjanduses kasutatakse ju niikuinii lühendeid, niiet programmi koostaja messidz rahvale on vähemalt riiklike investeeringute osas ootamatult lihtne - RIP.

miksükskidaameiistumufiatti

No okei, ma ei ole niipaljude iharate tsikipilkude osaliseks saanud Tibu II-ga, kui prognoositi (võibolla ta ei tohiks tegelt niipalju garaazis seista:)), aga palun mille üle ma kaebama peaks, kui ma jään ristmikule seisma ja miniga peaaegu samasuur kutsa jookseb kaassõitjaukse juurde, ajab ennast auto najale püsti ja kiikab salongi:)
Life may be pretty pretty sometimes, some argue some might think, they say.

now as seen on television

Juba ammuammu tahtsin teid siia viidata. Avalik teenus -> Natura 2000. Ja siis klikkige end sodiks. Sest eesti maa on niiilus.
Minu tänusõnad selleteemase info eest... eee... ja nüüd ma ei suuda enam tuvastada, kus see oli. Oli ühe noormehe blogi, kindlasti kuulus ja levinud, palun viidake sellele ise. Anyway, avalik info on avalik info, aga aitähh ikkagi.

es-ke?

Esimene pikem vestlus senise teretuttavaga, kelle kohta mul puudub info nii nime kui selle osas, mis põhjusel ja mis ajast me teineteist teretame, toimus oludes, kus me kumbki teist ära ei tundnud, kuna tema oli naise ja sülelapsega ning mina oma habemega. Oleks ära tundnud, oleks terest piisanud. Nüüd jäi kripeldama mõte, et äkki ühele meist jäi ikkagi arusaamatuks, kellega tegemist oli.

Bertolucci Dreamers

- I love you
- I love you too
- Yes, but I REALLY love you

pourquoi saartr et kamüü sont depressonickque

Hommikul Tallinnasse sõites kuulsin raadiost (ma ei satu mujal raadiot kuulama kui liiklusvahendites) et de Gaulle'i lennuväljal oli pommikoerte väljaõppe käigus 150 grammi trotüüli kaduma läinud. Nojah, koerad olid veel välja õpetamata :) Tavaline uudis, aga esimest korda vist pani niisugune asi mind mõtlema, kuidas seal pidi olema keegi reaalne ja vastutav isik, kes pidi oma ülemusele ette kandma je ne sais pas ou la trotüül. Ja et mina ei oleks tahtnud see isik olla. Sest niisuguseid asju on paha öelda inimestele kellest hoolitakse :)
Laiendasin oma mõtet kiiresti ning otsustasin et iga masendava eksistentsialistliku teooria taga on tegelikult ainult ühe inimese isiklik depressioon. Sest kui minul on sitt tuju, siis mulle paistab kaa nii. Aga praegu on kõik suht okei ning ma ei tunne nende meestega mingit soulmeitsust. Küsimus teile, kallid lugejad - kuidas ma niisuguse sisendi pealt sellise mõttekäiguni jõudsin?

c'mon join the joyride

No mis sa teed kui tahad sõita Biomeedikumi selle mitteavaliku lifitiga, mis käib muuseas ka anatoomikumist läbi, ning inimtühi lift tuleb ja seal läigib hõbedaselt tühi ja ilus puhas laibavedamiskäru, augud ilusti põhjas et misiganes asjad välja voolaksid vabalt. Sa ei heida sinna ju proovi pärast pikali.
Mkmm, ei heida ju.

the glass is half full

Kindlasti on paljud teist harjunud piimapakki enne avamist loksutama. Mõnevõrra väiksem peaks olema see osa, kes on harjunud et selle käigus selgub et pakk oli juba lahti. Aga ma loodan et ma ei ole ses osas vähemalt üksi.
Tegelikult see oli praegu lihtsalt allegooria.

eks peri mentaalpsühholoogia

Paljud teist on kindlasti omaette pead murdnud, mida ma küll päevad läbi laboris teen. Toon teile ühe kauni näite. Täna tegin muuhulgas hulgaliselt arvutusi, tabeleid ja jooniseid. Ja siis tegi Excel oma tööd. See tüüp seal paremas nurgas pigem nagu distantseeruks tehtust, a la oi, kas mina tegin midagi VÄ?

siit kus mina vaatan on haardkoor, teie näete softi poolt

Inimesed, keda armastatakse ja kes kellegagi koos saavad olla, muutuvad ilusamaks. Tuleb niisugune tänaval vastu ja näed kuidas ta särab ja on teistmoodi kui mäletad. Minul, kui olen põgusalt tutvunud uute ja huvitavate inimestega, kõrgeneb meeleolu ja ma ei suuda kaua aega uinuda.

Peavalu, mu viimaste päevade lahutamatu kaaslane. Mõtlesin kaua ent ikkagi ei suutnud lauset nii ümber sõnastada, et vähemalt mulle endale ei jääks mulje, et pean silmas oma literally viimaseid päevi.

her master's noise

mällo on päevapeale voodikõrvalt riiulist otsapidi välja sikutanud H. Malot' surematu teose "Perekonnata". Misiganes seega tema sõnum ei oleks, ma olen kindel et kui kuskil riiulil vedeleks päevad läbi Hugo' "Hüljatud", siis see oleks meil juba ribadeks tehtud:)

blaad spläderin

Kõigile teile, kes te kunagi valetamisega alustanud või ennast kellegina näidata olete püüdnud, kes te päriselt ei ole, palun väga, lugemislauale Emmanuel Carrère jutt "Vaenlane" (L'Adversaire, noh, tarkpead). Siis te enam ei tee. Üht asja tahaks sealjuures teile siiski südame peale panna: kui ennemloetud Chris Niles'i Hell's Kitchen'i kaane peal oli kirjas "black comedy", samas kui mina ei leidnud sealt midagi naljakat, siis selle raamatu kaanel ei olnud naljavõimalusele isegi vihjamisi vihjatud. Sõnaga - VÄGA masendav teos. Ängistav, rusuv, lootusetu, mõistmatu, tulemusetu, rahutukstegev vale. Ma usun et igaüks tunneb sealt midagi ära. Võib-olla see mõjubki kõige ängistavamalt - rahutu hirm, et miski on vale. Valem kui sa eales ette oskad kujutada. Nii vale, et midagi peale vale ei olegi. Brr..

Ma ei leidnud ühtegi hirmuäratavat verepritsimise pilti googlist niiviisi käppelt, niiet peate sellega leppima. rotten.commi ei julgenud vaadata präegast.

how low can you go

Üks nädal üleval, teine all. Nii see käib. Ja kuigi võiks ja saaks, ma ei taha seda siduda sellega, kuipalju mul tööjuures teha on ja kui hästi ma sellega hakkama saan ja kui palju mõttetult aega raiskan. Kuigi see oleks väga lihtne.
Ma tahan seda siduda millegi hoopis muuga. Ja see on väga raske.

ühes kohas on must öö

Lugedes saiko-raamatuid nagu äsjaläbitud Hell's Kitchen, või vaadates analoogseid filme (ehk siis MIKS ma neid filme ei vaata:)), kardan päriselt kaa kallite inimeste pärast, kellega iga päev kokku ei puutu. Sest pärast niisugust kogemust on raske uskuda, et enamik meie ümber olijaid ON normaalsed. Isegi kui me ei ole mitte kõikide saikode kodumaal ameerikas, vaid näiteks Tallinnas või Tartus. Mis ma teen, kui midagi juhtuma peaks? Olge ettevaatlikud!
Aga lugeda on mõnus. Tõeline luksus, esmalt ilma piiranguteta raamatupoeskäik ning seejärel kaks päeva järjest mitte midagi muud teha. Muidugi teeb selle nii eriliseks asjaolu, et iga päev ma EI SAA seda endale lubada. Aga niiviisi, kord kuus, mitte õhtul enne magamaminekut silmad juba kinni vajumas punnitada, vaid täiesti avalikult, keset päeva - oo kaad!

piiss aut

Peale selle et ma ei läinud/tulnud eile palavaltarmastatud Tallinnasse, veetsin päeva ka muus mõttes PÄRIS maailmast väljaspool - ilma internetita. Sest kodust kadus hommikuks võrk ära ja tagasi ei tulnudki. Ei kujuta ette, kuidas päeva õhtusse sain. Tegelikult kujutan küll - käisin linnas, ostsin paki raamatuid ja tulin koju lugema. Milline imeline päev! Ei mingeid kohustusi - esiteks, ei mingeid tegemata töid esmaspäevaks ning teiseks - vabandage mind - ei mingeid sotsiaalseid kohustusi. Viimane asjaolu kiskus küll õhtuks lõpuks suunukad natukene allapoole, aga no saime üle.
Ma ei taha mõelda, milline pidi elu olema vanasti kui koolis käidi ka laupäeval. Kas see tähendas, et kõik inimesed käisid laupäeval tööl kaa? Või olid ainult koolilapsed nii lollid, et ei saanud muidu hakkama? Jätkates ühte varasemat sellenädalast sõnavõttu tahan teile öelda, kui palju annavad mulle need kaks päeva nädala lõpus, mil ma midagi tegema ei pea. KUI ma ikka tõesti ei pea midagi tegema. Kusjuures siia alla käib ka see, et kuigi sotsiaalsete ürituste puhul mulle pigem meeldib kui need on ette planeeritud, mitte spontaansed, siis see planeeritus mingil hetkel päädib ikkagi nagu välispidise survena midagi TEHA. Et on surve lõõgastuda ja puhata. Selles mõttes suursuur aitähh nende nädalavahetuste eest, mil magan üksi niikaua kui tahan, söön ja loen ja unistan, ja võibollaetisegi internet on välja lülitatud, niiet keegi mu ellu tungida ei saa. Kunagi peaks telefoni väljalülitamise peale mõtlema, kuigi eile ei seganud ka sedapidi keegi.
See ei ole teie suhtes halvasti mõeldud, te olete väga toredad. Aga puhata on koledasti vaja. Üks samm veel kaugemale oleks, kuidas iseendast rahu saada. Mõtetetest ja unistamisest ja muust. See on kõige väsitavam.

aim kreit

Lauri juurest külast tulles, kus mängitud kanepipõllukasvatamismängu (analoogne legendaarsele bonanzamängule, ainult pilvisem), tundsin maja ees korraga, et mul on peaaegu kõik olemas. Kurat, mul on kõik olemas. Peaaegu. Mida ma oigan? Kõik on olemas. Raisk.
Kui sageli on nii, et üks asi, mis on elust või päevast puudu, tekitab tunde nagu see kaaluks üles kõik muu mis sinuga on? Miks on vaja nii tohutult suurt positiivset laengut, et ka selle ühe asja foonil näha, kui hästi kõik (kõik kõik kõik) teised asjad on?
Ning samas - see, et ma saan niimoodi elada ühe õhtu, võibolla homme hommiku ja kunagi veel mõne päeva - ma ei hakka kunagi uskuma, et see tähendab et saabki ilma. On an average day, I hardly can think of anything else.

uinunud mõistus äratab oletusi

Täna öösel olin koll paksus kivilossis. Käisin ja lasin suurtel rõngassarvilistel mägisokkudel peamiselt oma keskealistest tuttavatest külalisi puskida. Noh, üks läks näiteks pikuti pooleks ühe pauguga. Mina aga seisin käed rinnal risti ja keegi ei saanud mulle midagi teha. Vahepeal nad püüdsid mind taga ajada, mispuhul lahkusin mõõdukalt kiirendatud sammul, samal ajal kuskil põies lapsepõlvest tuttav ärevus - aga mis ikkagi siis kui kätte saavad???
Ent eks sai ka ikka seitse tundi magatud lausa. Siis jätkub ju kõigeks aega.

no comments

No comments. No remorse. No nothing. Oh no - remorse!

you wish!

Ma soovin et ma oleks nii rikas, et ei peaks idiootidega mõttetute asjade üle vaidlema.
Ise mõelge, mis see messidz on.

remonditöökoja dialoogid, I vaatus, pildike 1

Kunagi kirjutasime Kalmeriga näidendi "Koevaadis", mis algas sõnadega tõusev päike äratab kaks noort kunstnikku. Anyway.
Hommik. Kaunid hanged, jänkud hüppavad üle lava, kaugelt on kuulda huntide ulgumist. Noor kunstnik soojendab autot pool tundi seest ja väljast mootoriga ja soojapuhuriga. Siis laseb endale lumelabida ja botikutega onul garaazi eest libedalt lumelt hoo sisse lükata, veel hoogu tänavale keeramiseks juhuslikult möödaläinud kilekotiga onult, ning juba ollaksegi teel. Liibedal-liiibedal. Kuna Riia mägi on ennustatavalt libe ja liiklustihe, mis kahandab sealt ülessaamise tõenäosust, teeme paarikümnekilomeetrise ringi mööda Turu tänavat. Veel veidi lumehangedega sahmimist ning ollaksegi remonditöökojas. Saabub remondiülemus Indrek, kellel hommikune ropendamine veel tegemata.
Indrek (kaastöötajale): T***, sul juuksed jälle läinud, noh, t**** v***, n****, praegu oled v***** kõva mees, k***** näpud püsti, aga kui tuleb s***** külm, siis m***** p**** niiet t*** r*****! T***, noh, oi p*****!! T***!!!
Kaastöötaja: Ei, noh, ma koristasin lund maja eest ja... pla pla pla
Indrek (noorele kunstnikule): A no vaatame järele, mis need osad üldse maksta võiks. (telefoni) Kuule, selline asi nagu Austin Mini, mis sul sellele sidurile on? 89 aastast.
Pikk paus.
Indrek (kaastöötajale): A mis selle primeraga eile sai?
Kaastöötaja: mõmm-mämm... voolik... õlivahetasin... öö.. plblblb... samasugune nagu plplpl... annab järele..
Indrek (telefoni): MIS aasta, m***, mida sa m******* r*****-t**** k********** seal! Mis n**** 82?!? Me oleme jumalast vihased siin praegu, pool garaazi on inimesi täis, ootavad sinu järel!!
Paus.
Indrek (noorele kunstnikule): See on piini auto jah?
Mina (segaduses): mäh?
Indrek (selgemalt): See on see Beani auto, jah?
Mina (selginenult): jah.
Indrek (telefoni): Jah, piini auto. Tema käest ostsime. Ja see kuradi lammas on siduri persse keeranud!
Jne jne jne jne

projekti ja operatsiooni vahel

Väljas tuiskab meeletult. Aga Biomeedikumi ees seisab kuldne x5.
Ma ei häbene oma unistusi.

take care

Irooniline, et kirjutan käesolevat lugu pool kaks öösel, endal rinnus pakitsemas soov ruttu magama saada et hommikul enne tööd jälle viimaks ujuma jõuda. Aga eileõhtune külaskäik Kaja, Kersti ja Kaimariga intensiivi oma klassijuhatajat vaatama pani mind jälle selle peale mõtlema. Mina sees ei käinud, isiklikud põhjused, aga Kaimar ütles et Tiiu oli neile südame peale pannud, et me ei teeks liiga palju tööd, vaid puhkaks ja tunneks elust rõõmu. Mis meenutas mulle kuidas Tinn rääkis kuidas keegi pidi hommikul tööle minnes ristmikul liiklusmärgist kinni hoidma kuni pilt jälle ette tuli. Mis meenutas veel tuhandet asja.
Mulle meeldib kui magama minnes tunnen, et päev läks asja ette. Sellepärast veel koristasin täna öösel peale mingi projekti retsensioonile vastamist vannituba liivast puhtamaks, pesin nõud ja mängisin kohusetundlikult mälloga. Ja nüüd veel kirjutan, et teile südame peale panna, et teie nii ei teeks:) Aga minul on seda väga vaja. Sest muidu on hommikul halb, kui tulen päevast, kus ma hakkama ei saanud. Vajan sammu edasi.
Aga minu sammud on ettevaatlikud ja väikesed. Enamustel päevadest tunnen tehtust rõõmu juba kella viie-kuue-seitsme ajal laborist lahkudes. Unistan, kuidas võin koju tulles ükskõik millega tegeleda, sest kõik mis vaja, on selles päevas tehtud. Ma ei tea, kuipaljud teie hulgast mind sellepärast hukka mõistaksid. Või kuipaljud selle üle õnnelikud on, et nad ilma nädalavahetusteta 12-tunniseid tööpäevi teevad. Ma loodan et enamik teist ei ole.
Mul on raske praegu öelda, et elus on palju muud peale töö ning et märgake neid ja tehke neist välja. Sest mina tulen üksinda koju ja teen endale süüa, loen midagi või vaatan filmi - ma ei tea muust midagi. Okei, nüüd ma püüan ka mälloga aega veeta. Aga teil on kindlasti palju rohkem. Või võiks olla.
Mul on oma mingid väärtushinnangud, ma tean, ja teil on omad, mis ilmselt teie jaoks on sama ratsionaalsed. Ja üks minu väärtushinnang ütleb kaa, et tööd peab tegema, et ära elada. Ja et inimestel sinu ümber oleks hea elada. Tööd tehes ja pingutades oskad selle vilju hinnata. Aga selleks peab aega ja jõudu jääma. Ja mina arvan et töö on ainult töö. Ja seda reeglina võiks teie asemel peaaegu sama hästi teha ka keegi teine. Aga on asju, mida tema teha ei saa.