Esimene kingitus, mille üleeile KÄTTE sain, oli minil hommikusel Narva maanteel altärakukkunud sumpa:) Endalegi üllatuseks (st minule, mitte minile või sumpale) tegi see mulle nalja. Kaotus iseenesest ei olnud suur kahh, aken oli alla lastud ning seega peatusin kohe peale kolinatämbri muutusest tingitud kiiret pilguheitu tahavaatepeeglisse (uuh, millised kaunid koha- ja asjaoludemäärused, kuidas nende kohta võõrsõna käib?) ja korjasin kingi üles. Ning kindlasti uus keevitus saab kindlasti parem kui vana.
Mis ma aga rääkida tahtsin, on see, et sellest asjaolust tingitult läksin eile kella kaheksa ajal Biomeedikumist jala koju ning vanaaegne suvetunne tuli meelde, kui linn (Ravila, noh) oli juba õhtuselt vaikne, aga väljas oli veel nii valge ja soe. Väga õdus.
Sünnipäev möödus talutavalt, tänanküsimast, aga uus trend on see et õnnesoovid saabuvad mingil kummalisel vabandaval tooni. Või see on ainult minu peas? Ega ei tule tuttav ette?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar