Hakkan jõudma seisukohale, et see eelmise mudeli viiene ei ole enam mingi staatuseasi, vaid lihtsalt hea suur bemm. Niisugune tagasihoidlik, mitte hõbedane ja läikiv nagu Tony Podre oma muidugi. Selles mõttes on vana ja mingit tumedamat värvi viiene hea, et see on niisugune rahvaauto meil siin praegu, mis kuskilt silma ei paista. Mida ongi vaja.
Ja misiganes kummalisel põhjusel tunnen täna hommikul et se ei ole must üldse enam kaugel. Võibolla mingil määral põhjustab sellist tunnet asjaolu, et sain oma sissetulekud vist niikaugele, et peaksin edaspidi oma praeguse laenukoormaga ilma tühja kõhtu kannatamata hakkama saama. Mis võiks tähendada seda, et kunagi aasta aja pärast võiksin endale mõne uue koormise võtta. Näiteks siis bemmiliisingu :) Aga enda labiilsust ja hetkeemotsioonidest mõjutatust teades ma usun et see tunne läheb varsti üle :)
See Merlele kirjutatud jutt tundus nüüd selline, mida blogisse kaa kopida :)