Tahtsin juba lõuna ajal edasi anda ühe huvitava mõttekäigu bioeetika teemadel. Õigemini mitte bioeetika teemadel, vaid tänu ühes eutanaasiaseminariks loetud artiklis mainitule. Nimelt lugesin sealt, et keegi, kelle nimi oli ingliskeeli vist Lucratis (ma ei suuda ilmselt seda Ludacrissiga segi ajamata jätta :)) on kunagi surmast ja surmahirmust kunagi mõelnud umbes nii: kui meil ei tule pähegi karta seda mittemidagi ja teadmatust, mis oli meie teadvuse asemel enne meie sündi, siis ei tohiks me midagi erilist tunda ka selle suhtes, mis saabub peale meie surma. See on huvitav mõte, tahaksin sellesse veidi süüvida. Sest mina küll kardan natuke, kui selle peale mõtlen, kuidas ma aru ei saa, kuidas ühel hetkel rahulikult olen ja mõtlen et nääee - olen ja mõtlen siin praegu - ja siis järgmisel hetkel ei ole enam midagi. Õudselt kahju hakkab neil puhkudel. Et kõik see, mis mulle kallis on - ja vähemal määral see, millest mul reeglina suhteliselt ükskõik on, aga mis siiski moodustab mu päevade lahutamatu osa (pilved taevas, sualumi, esimesed kuivad asfaldilaigud jms) - mingil hetkel minu jaoks lihtsalt kaob. Pluss ma ise ja minu fantastilised mõtted kaa muidugi. Et kuidas niimoodi ometi olla saab ja kuidas ma ise siis niimoodi olla saan kui midagi ei ole kuigi mina samal ajal olen nii harjunud et igasugu asju ikka on kogu aeg, sealhulgas mina ise ja minu mõtted sellest et ma olen olemas ja kõik see muu. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis ei olnudki NII TOHUTULT jube see aeg, mis enne seda oli kui ma sündisin. Nooh - midagi õudsat ei tule nagu meelde sellest kuidas ma mõtte- ja olemisepuuduses vaevelnud oleksin. Niiet - elame veel! :) (oleksin seda öelda tahtnud kolaabrenjoonilikult ja võõrkeelselt, aga ei meenu üldse präegu. Hea et allikas ise üldse meelde tuligi :))