Järgmine kooli juubel on viie aasta pärast. Ärkasine hommikul kellakuuesestmagamaminekust mällo kolistamise peale ja ma tundsin, kuidas kõik, mis eile õhtul ja täna öösel koolis tegemata jäi, jääbki tegemata. Sest viie aasta pärast me oleme juba kohe-kohe kolmekümnesed, ja kuigi ma nägin ka sellisedi eakaid PERSOONE eile, ei taha ma mõelda, et mina sellises kõrges vanuses niisuguseid asju teeksin, nagu eile veel sai.
Veel paar tundi ja kahetsus lahtub. Veel paar tundi ja kõik mis jääb on igapäevane tühjus igapäevaste asjade olematuse pärast. Ja siis läheb elu edasi. Nii lähebki. Vähehaaval. Kuhugi.
Need ei ole pooleldi praegu minu mõtted, vaid ka Kaja omad. Ja tal on õigus. Osa elust on läbi, ja tagasi seda enam ei saa. Nii palju jäi tegemata. Nii vähe teame, kuipalju veel jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar