it's my smthg and i whatever if i want to

Kas pole fantastiline tunne, kui helistad enda jaoks täiesti tundmatule inimesele ning ei pea ütlema midagi rohkem kui "mina olen mällo". Ja tundmatu inimene kohe teab, kuidas käituda. Isegi kui käitumine seisneb selles, kuidas suhtuda minu eile misiganes seisundis ärakaotatud dressipluusi :). Mitte et ma tavaliselt mingite oluliselt VEEL tähtsamate asjadega tegeleks. Ning sealsamas ikkagi ikkagi ikkagi... või mis kallid lugejad arvavad?
Anyway, kavatsesin täna käsitleda mitut masendavat teemat, ent kuna Lauri, Kalpa ja Sven kutsusid mind targu Lauri poole videvikutundi veetma, siis olen hetkel selleks liiga positiivselt meelestatud ning väsinud.

Ma olen endale hankinud VÄGA palju tuttavaid, kõige erinevamaid kanaleid kaudu, ning mõned sõbrad, samamoodi. Ja kõigest sellest hoolimata, mis on puudu, ning mu sotsiaalsest ebaadekvaatsusest ning sellest kuidas ma reageerin, kui keegi mind mu õhtusest kodusest teokarbist välja rebida tahab, üllatab mind, kui hästi mul on tegelikult läinud. Pla pla plaaa. Te ei kujuta ette, kuikaua ma seda lauset poliitiliselt korrektseks vormisin.
Ent seda teemat käsitlen pikemalt homme õhtul, mil olen masenduses.

Tänasest kuldsest sügispäevast meenub veel kaunis seik, kuidas tegin Kaarlile viimaks lubatud Onu Bella plaadi ning teadsin, kuidas ma seda täna talle ära küll ei viitsi viia. Ent piisas plaadilt rutiinse kvaliteedikontrolli mõttes kauni eestikeelse ja -meelse loo "Seksikas poiss" ärakuulamisest, kui tundsin kuidas ma ei suuda kedagi sellisest rõõmust ilma jätta, kui see vähegi minu võimuses seisab. That takes me back.