i don't got it

Teatud asjadega on kaks alternatiivi - või kas on ikka? Meeleheitehetkedel mõistan, kui väga oleks olnud vaja olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks mitte jätta kallist looma pimedasse hoovi (ning siinkohal parreeriksin Kaimari süüdistuse autopedetsemise kohta vastuväitega, et seda nime kandku hoopis need, kes võimaluse korral teiste liiklusvahendeid pedereerimas käivad:)), vaid võimalikke õnnetusi ette nähes juba varakult soetada soe ja kuiv varjuline pesa, kus teda peita. Eksole. Nüüd kas sealjuures ON teine võimalus? Näiteks see, et sa ei mõtle niiviisi ette? Sest tulemus on ikkagi seesama - sa hangid kuskilt ühe varjulise pesa. Erinevus on vaid see, et teisel juhul sa maksad vahepeal mingit lõivu - näiteks küljepeeglite näol, pluss emotsionaalne kurnatus. Tulemus on ju sama. Kas ma pean sellest järeldama, et ilma ettevaatuseta ei saa?
On kontekste, kus olen pikki aastaid olnud väga ettevaatlik, ning usun praegu et see on ära tasunud. Sest ma usun, et asjad võiks olla halvemini. Aga miks ma seda siis igal sammul ei rakenda? Sest kõik asjad ei ole nii olulised? Nojah, aga kui halvasti läheb, on kahju ikka ju. Mida siis teha? Mida teie teeksite, kallid lugejad?

Ning lihtsalt et te ei arvaks, et nüüd jälle tuleb kuu aega ainult ühest asjast juttu - kuigi hetkel niikuinii enam ei olnud juttu lihtsalt ühest asjast :) - analoogselt sellele, kui äsja mällo omale perre võtnud olin, kuni kellelgi taas kops üle saaks käia, illustreerin käesolevat juttu ühe hoooopis teiseteemalise pildiga :)

Ning - lisaksin juurde - on meeleheitehetki, mil tunnen kui väga oleks vaja olla äärmiselt ettevaatamatu. Sest siis võib õnneks minna. Kui kunagi muidu ei lähe. Aga ma ei julge. Osad asjad on nii olulised.