le ttingo

Kallid lugejad! Kui paljud teist on peale mõnda ebameeldivat elusündmust suutnud mõelda ahah, see oli siis niijanii ja sellest ma õppisin seda ja seda, või peale ebameeldiva inimesega kokkupuutumist (ja kas ebameeldivad inimesed saavad nüüd aru, kellega teist ma täna kokku puutusin:)) tõdeda et osad lihtsalt ongi enesekesksed ahvid, ja neid muuta või nende tehtu pärast põdeda ei ole asi, mille eest medali saaks kunagi, ning resümeerida et okei, ääküll, ahah, las see siis olla nii, dziisös, whatwasithinking!?!
Sest mõnikord kui keset päeva seisma jääd ja vaatad mis see siis on õigupoolest, mis eluisu ära võtab, siis näed kuidas sa lihtsalt ei suuda millestki lahti lasta või üle saada. Minna lasta. Loobuda. Üle olla. Distantseeruda. Mitte isiklikult võtta. Välistele asjaoludele omistada. Kellegi teise süüks pidada.
Ma olen aeg-ajalt arvanud, et olen hullumiseni empaatiline ning suudan end teiste olukorda panna ning mõista, miks nad midagi teevad. Ratsionaliseerida, parem inimene olla janiiedasi. Mõtlesin et see aitab stressist hoiduda. See on tore, niisugune võime, mõtlemine ja kõik muu. Aga sammuke edasi täiuslikkuse poole on mõista, et vahel su päeva rikkunud inimene lihtsalt ongi vastik värdjas pauk.
Aga mis on teie jaoks kõige raskem?