take out the trash

Kuna mu enda elus teadaolevalt enam midagi põnevat ning märkimisväärset ei sünni, kirjutan sellest, mis toimub mällo väikses ja mõttekas elus. Eile elasime esmakordselt üle esimese koristuspäeva. Tõsi ta on, väiksemaid junni- ja loigukoristusneljapäevakuid ning käepäraste karvaste objektidega diivanialusepühkimislibistusi jms on varemgi ette tulnud, aga seekord siis the real thing. Pean tunnistama, et minu õrnale ninale tundus küll, et kui kuivast peast korteris nagu ei olegi midagi uut ja erilist tunda, siis põrandat niisutades nagu küll avaneks terve ihumahlalõhnade gamma kerglase nuusutaja sõõrmete ees. Võib see nii olla? Ma ju ei tea oma haistemeelt enam usaldada.. kes ütleks?
Anyway, nagu asjade käigus selgus, ei olegi sanitaartöödeks kasutatav instruentaarium nii ohtlik nagu esialgu tundus ning põrandat pühkivat agregaati saab kerge vaevaga ning võimaluse korral lausa tunde järjest kasutada kiirestilähenevatestobjektidestviimaselhetkelülehüppamisevajaduse rahuldamiseks.

näri muru!

Mu parem käsi on absoluutselt näritud. Kondid veel ei paista, aga veri ja muud asjad küll. Sest eile voodil lesides lasin mõnel tüübil sellega mängida, ise tegevusest dissotsieerudes. Ai. Ai.
Samal ajal köögirindel - kodanik tibumällo peab hoole ja armastusega soetatud kassimurukasvulava jätkuvalt oma vaenlaseks number üks ning käib sellest suure kaarega mööda. Tõsi ta on - ma ei oleks tohtinud seda kasvuperioodiks ülemisele riiulile tõsta; nüüd lihtsalt tekkis mingil hetkel söögikausi kõrvale kiisumiisust kolm korda suurem roheline elukas - mina kaa kardaks. Ükskord öö kaitsva varju all julgesime selle mingil imeväel köögi teise serva nihutada, aga kellegi kuri käsi tõstis selle hommikul tabureti alt oma jalgu kõditamast taas tagasi söögikausi äärde. Müstilised lood toimuvad siinilmas.

eye of a tiger

thank you

Niikaua kui viimastest aastatest mäletan, olen alati arvanud, et Eesti on parim koht, kus elada. Ma usun seda jätkuvalt, aga praegu, peale "Under the Tuscan sun" lõputiitreid enda ümber ja aknast välja vaadates on kontrast lihtsalt liiga suur. Ma tean et asi on selles, kuidas ma ise elan ning neis mõtetes ja unistustes mille keskel seda teen, ning et ükski maa või kontekst ei saa teha seda, mida ma ise oma eluga ette võtma pean. Lihtsalt nüüd ma tean et selline koht on päriselt olemas, kus eksisteerivad kõik need emotsioonid, mis mul iga päev läbi elamata jäävad. Ma usun, et see ei ole ainult minu peas.
On filme, mille lõppedes mul on hea meel, et neid üksinda vaatasin. Sest on emotsioone, mida ma ei suuda jagada kellegagi peale selle, kes ise nende allikaks on. I hope you'll get this..
Grazie.

2 portreed

for your information

Kõigile rahututele hingedele, kes ei suutnud leppida mällo nimetamisega mälloks, kes ta õigupoolest on (face the music, suckers!), otsustas poolperekondlik konsiilium esmaspäeval et nimetatud kodaniku edasine koodnimi on selle usu inimeste jaoks, kes on veendunud et mällot saab olla vaid üks ja ainus (i.e. siinkirjutaja) - tibu mällo. See on minu meelest väga armas, teeb südame soojaks, ning mis peamine - see on väga õige. Nagu tsikk. Või siis see, et ta minust väiksem. Või siis et üldse, väga hästi pandud!
Ning hetkeseisuga on tibuhakatisel nimele vastavalt tehtud ka esimene õhulend, nimelt hommikul lehte võtma minnes trepikojas korrrusevõrra allapoole, noh mingi üle kolme meetri ilusti. Päris pikk paus oli teisel korusel küünekrõbina lõppemise ja esimese korruse põntsu vahel. Ja üsna ära ehmatas et ta jäi sinna niimoodi oimetult lebama. Aga toas raputasime veidi uimaselt pead ja kohevarsti läks elu edasi. Huhh.

backflash

we've come a long way

Mul on valida, kas panna pikalt segast, nii et teist keegi aru ei saa mis viga on, või siis väga sihipärast segast nii et teist keegi aru ei saa, et midagi viga on. Või siis võin lihtsalt vait olla kaa, palunväga. Sest ma ei jaksa meeleolukaid jutukesi ja sobivaid illustratsioone enam käisest puistata siin mõnda aega.
Please excuse my coming late.

meie esimesed triibulised

Kauni nädalalõpu puhul toimus eilses päiksepaistelises õhtus "Joonase lähetamise" mastaapides kogupereüritus. Ei, mällo nimi ei ole Joonas (veelkord, kurat, kas te ei saa juba aru, mis ta nimi on!). Lihtsalt kirjutasin mis pähe tuli. Anyway, torud, me käisime väljas. Koos käisime väljas, noh, meil oli deit. Maja ees. Mina tegin ukse lahti ja ütlesin, noh, äkki lähme koos välja kaa võibolla. Ja mällo tuli. Natukene värises küll trepi peal, aga kui õue murule jõudis, siis hüppas. Ja nuusutas lilleõisi. Sest ta lihtsalt on niivõrd tüüne kärss.
Et meie esimesed sammud Välis Maal nägid seega välja umbes niisugused:

näpu- ja nipunäited

Ning edaspidi, kutid, kui te vähegi tahate klubis kedagi rajalt maha võtta, minge sinna oma imetava naistuttavaga, on tšikaago teadlased leidnud. Või vähemalt emmake mõnda rinnalast enne minekut.

same time next year

Mõnikord on inimestel kombeks rääkida niimoodi vihjamisi. Ma usun et ma tean seda tunnet, et süda on millegi või kellegi pärast ülevoolavalt rõõmus ja tahaks seda tohutult kogu maailmaga jagada, aga samas kardad asjade üle kontrolli kaotada või lihtsalt pärast alt minna oma suure rõõmustamisega või mida iganes muud inimlikku. Ja siis räägidki ümbernurga, kõikvõimalike reaalsete isikute, kohtade ja sündmustega seoseid tekitada võimaldavate aspektide kohapeal midagi umbmäärast öeldes. Mind see kurvastab ja ärritab, sest esiteks – kui tegemist on lähedase inimesega – näib mulle, et minu eest püütakse midagi varjata ja teiseks – mõnikord – nagu mind huvitaks!
Väljapääsmatud olukorrad, kui need üle pea kasvavad, võivad lõppeda sellega, et teed mõne meeleheitliku sammu. Küsimus on, kas edasi või tagasi.

väsinud

Eilne selleaastane esimene loengupidamine läks pekku. Meeleolu oli kõrge, ootused niisamuti, aga misma tegema pean kui audikas on kümme tuima nägu, kes ise kaa aru ei saa, miks nad kohale tulnud on kui kodus oleks palju mõnusam nina nokkida ilma et peaks kartma et märkan kus kollid oma elutee lõpetavad. Heavens! Meeleolu ja ootuste ning seeläbi pühendumuse ja taseme langus soon to follow minu poolt, kui märkan et kuidas mu various witty remarks mingit tagasisidet ei saa. Right back at you, suckers! Mina kaa ei kavatse pingutada.
Olen sama pettunud nagu venna, kes peale kahepooletunnist rabelemist ja kolme luidlömastavat kukkumist ikkagi 43 kohta ülevalpool maagilist esimesetuhande piiri lõpetas. Oskan ainult käsi laiutada.

1997-2004

Eile, maratoni kahe kontrollpunkti vahel käisin ühe lapsepõlvejärve ääres. Vend pärast ütles et tema meelest see on kinni kasvanud. Minu meelest see on suuremaks muutunud. Igatahes... minevikus on asju, mida ma ei pruugi iga päev märgata. Aga siis korraga olen sealtsamast mööda sõitmas. Ja ühekorruselise valgest telliskivist maapoe juures, kust poola noortekirjaniku kolliraamatu ostsime suvevaheajaks, istuvad ikka onud kuulutustestendi juures. Aasta on umbes 1987.


Aeg läheb nii ruttu. Siis tuli 1997 ja nüüd on varsti juba 2007. Mõned asjad on ikka veel mu peas. Ja kui mul üks asi kõigist teatriskäikudest meelde on jäänud, siis see on vist Von Krahli etendusest "Peeter ja Tõnu". Kus mängisid Peeter ja Tõnu. Ehk siis Volkonski ja Tõnu Oja. Ma usun et Tõnu on samasugune ka praeguses aabitsakuke näidendis. Lihtne ja naiivne ja niimoodi kuidagi haavamatu. Anyway, päris päris etenduse viimasel minutil kui lava oli juba pime, küsis Tõnu: "Aga kuhu aeg kaob?"
Ja Peeter oli pikalt vait ja ütles siis: "Ma ei tea."

Mina ei tea.

crucified and all i got was this lousy t-shirt

Headaega, lähen maratonile. Esimest korda üle kolme aasta ainult pealtvaataja-vennatransportija-lapsehoidjana. Sest minu sportlik vorm sel aastal lihtsalt on niivõrd null. Märkasite, ma ei pannud isegi augustikuise kümnevõistluse kohta siia ühtegi pilti üles :). Kuigi ma näiteks kaotasin seal oma kalli nikenokatsi isegi, niivõrd spordihõnguline üritus. Ja nagu maininud olen - ma ei mäleta enam, mis aastal seda juttu rääkisin et "eelmise aasta lõpus käisin ikka väga regulaarselt kolm korda nädalas ujumas, aga nüüd selle aasta alguses vajus kuidagi ära" - kas see oli käesoleva või juba eelmise aasta alguses? Anyways, midagi peab muutuma! I guess. Oo ülev motivatsioon, kussaoled? või kesse.

am i missing something here?

Öelge mis te tahate, aga mõnikord ma tunnen, et mulle meeldib Tallinn. Midagi seal igatahes on - võib-olla kui ma olen tüdinenud vanast heast harjumuspärasest Tartu rahulikkusest. Tallinn on iga kord üllatav, harjumatu ja põnev, ja kummalisel kombel ei mõju mu sotsiofoobiale sealsed viiskordasuuremad rahvamassid kaa halvasti, vaid ma tunnen end hoopis teistmoodi, võib-olla erilisemalt? Sest ma olen eri mees tartust, mitte mingi juhuslik tallinnlane.
Ja anyway, paistab et suvine Tallinnas-elamisega harjutamise mõtteharjutus oli ikka väga mõjuv. Misiganes võimalustega ma seda siis enda jaoks ka ei seostanuks. Neid on seal igatahes rohkem kui siin. Kuigi kvantiteet ei määra tegelikult selliste asjade puhul erilist rolli. Üks võimalus on ikkagi ainult seesama üks võimalus.

seeontemakomm

Päev algas kell viis riietega risti üle voodi mälloga mängides magama jäämisest üles ärkamisest, peale mida toimunud hambapesuga taas magama minna, et kell pool seitse õige inimesena ärgata.
Aga mängida onju nii tore!

Kottid pustetatud riidehoidjatele

Eile kutsus Tiia T mind EPL-i (ehk siis Eesti Psühholoogide Liitu). Seletus just minu väljavalimise erilisusest oli natuke hale ja naljakas, aga mitte halenaljakas: "No me kutsume sinna ikka ainult VÄGA üksikuid inimesi!" See on neist muidugi armas, aga mul ei ole niisugustesse pealesunnitud grupiteraapiatesse erilist usku. Pealegi on mul nüüd ju laps :).
Anyway, paistab et olen suur psühholoog. Awesome. Awesome to the max.

Pluss, ma ei oska täpselt tsiteerida, aga eilses seminaris rääkis Deniss kõigile neurobioloogiasõpradele, muide, sellisest kesknärvisüsteemi nähtusest nagu sünaptiline PILA.

Meie ise aga oleme - tänan küsimast - hea tervise juures ning harjume taas vaikselt kasti sittuma. Mitte et see mingi trendikas spordiala oleks, aga natuke sportlikku hasarti tekitab küll selle momendi passimine, kui osad meist tagumikku jäigalt vastu maad suruma hakkavad kuskil väljaspool oma liivakasti. Midagi niisugust vist, nagu arvatavasti tunnevad pinksimängijad või teiste rahulike täpsus- ja strateegiaalade esindajad.

Ning ma ei jäta ju viitamata seda reklaamiklassikasse minevat lehte (viide Grete lehelt tegelt, thänkyou:))

sshhh... it happens!

Kaja: "Kersti, Sul vajus vetsus mingi luuk lahti. Ma EI TAHTNUD sinna vaadata."

finantsjuhtimise alused

Kadri: "Mis see EURIBOR õigupoolest on ja kuidas ta tõuseb ja langeb?"
M: "See on üks selline veest veidi kergem asi, mis on Hansapanga keldris tünnis."

summa kumm laude

Rindeuudised! Mida iganes see eesti ajakirjanduskeeles tähendada võiks, meie oleme hetkeseisuga igatahes kaks korda literally nurka sittunud ja üks loik on kaa hinge peal. Põranda peal, that is. Või noh, nüüd jälle vaid hinge peal, sest põranda pealt korjas MÕNI MEIST selle lapiga kokku. Selles mõttes toimuvad need sündmused üllatuslikult, et kaks päeva suutsime mõlemad ilusti potil käia, ja niipalju kui mina mäletan, sain mina sellega ka täna hommikul hakkama, aga OSAD MEIST (nimesid nimetamata, and I wonder why :)) enam kuidagi ei saa!
Ning kes teist veel arvab kassidele meeldib piim - get a job, you lousy hippies - te olete stereotüüpides kinni! Ilmselt kunagi vanasti kirjeldas kreutsvald või keegi rahvapärimust valesti saksa keeles ja sealt levis niisugune valearusaam. Kassidele meeldib piima jalgadega mööda kööki laiali pritsida, see on õige küll.

keskpäine lembesõõrik

Olen veidi unarusse jätnud oma kokandusrubriigi. Selle parandame jalapealt fantast muffinsiretseptiga, mis on maitsev ja käpärane ning taskukohane.. ee.. paljudele. Minuarust. Ema andis. Seega -
Võtad 100g margariini ja lased sellel veidi mõnusasti soojas köögis laua peal sulada. Siis lisad sellele umbes 200g suhkrut ja üritad need kaks herakleitoslikku (see kõlab kreekalikult, järelikult oli suur filosoof) eluslooduse alguosakest (ülejäänud kaks on teadupoolest tuli ja vesi, võimaluse korral piim) miksri või millegi abil kokku möksida. Sellele sodile lisad üksteise järel kaks suuremat muna ja mässad edasi, noh, segad ja pühid laua pealt kokku. Aga miski ütleb mulle, et miksrit ei tasu enam niiväga sinna toppida - minaeitea, miks. Siis lisad aegamööda umbes 1,5 detsiliitrit maitsestamata jogurtit. Ema ütles, et võib olla ka kefiir, ja üldse, antud puhul on "umbes" igatahes VÄGA umbes öeldud. Sest kui topsi peal on kirjas "400g", siis mina ei tea, kuipalju sellest 1,5dl on. Pool? Kaks topsi? Anyway, mina olen pannud umbes pool. Ja olen kõik ära söönud. Ja segad niimoodi. Ja siis lisad ee.. kah mingi 2 dl piima. Jälle mõistatus, eksole. Umbes klaas vist. No ja siis segad ja kui stereotüüpides kinni oled, et koogi sisse peab jahu panema, siis pane (tegelt ma ei tea mis ilma saaks, toru!). Pane 4,5 dl (mis pagana retsept see on?? Mis detsiliitrid??? Anyway, mina otsustasin et jahu puhul detsiliiter on 100g, ei huvita) maitsvat nisujahu. Osad teist mäletavad ju mingilt minu pool tehtud ürituselt, et lastele meeldib peale öö ja õlu veel ka jahu. Niiet lisad jahu. See on tricky, sest jahu segad enne segamini 1 teelusikatäie küpsetuspulbriga ja samapalju söögisoodaga. Kuna see on tõesti oluline, kordan veelkord: jahu segad ENNE ühe teelusikatäie küpsetuspulbri ja samapalju soodaga. Jobudele ma kolmandat korda ütlema ei hakka. No ja siis sõelud selle jahuvärgi taignasse. Vat kui toredasti. Ja segad kaa muidugi, tobu! Segad ja vaatad et tainas tuleks hästi paks. Nii paks, et vispli küljest ei tule lahti. Kes ei tea, mis on vispel, vaadake siia (sobiv nimi sellele lehele - KOOGItarvikud:)) või kellel vähem kannatust, siis siia. Folkloorisõbrad ning need, kelle turvusringkonnas on lolle vanameheTARIKAID, vaadaku aga siia. Pornosõbrad vaadaku siia (jah, see on lame näide, aga ma ei hakka teiega ju oma salakohti jagama!). Anyway, vaadake et tainas oleks paks. Vispel, nagu aru saite, on tehniline vahend taigna paksuse (ma võiks öelda ka "viskoossuse", aga ma säästan teid, pealegi ma ei ole ise päris kindel kas see on õige sõna) määramiseks. Seega - paks on hea. Noh, ja siis lisage 200 dl (WHAT EVER!!!) rosinaid, mida maitsekohaselt võite enne leotada või mitteleotada. Pesta ikka võite. Ja siis visake taignas nendesse mõnusatesse paberist muffinsivormidesse ja need omakorda metallist muffinsivormi. Salanäpunäidet, kuidas seda teha nii et osa tainast lauale ja metallvormi määrima ei pudeneks, mul pakkuda ei ole. Ja siis pange see eelsoojendatud ahju ja laske ca 15 min (aga tegelt vähem) ca 200 kraadi juurest praadida. Ja läbi ahjuakna muide on väga mõnus vaadata. Ja siis sööge ilusti ja jagage sõpradega. Ja ärge heituge, kui soojast peast suur osa koogist pabervormi külge jääb. Selle saab sealt hammastega lahti. Ja jahtudes tuleb kõik lahti. Vastust Kadri küsimusele - kuidas poes muffinsid nii siledad on - ei ole veel olemas.
head isu!

siin me oleme!

Nimekonkurss still pending, oleme ilusti kodus, millega asusime kohanema (st väljusime transpordikastist) vahetult peale reisikaaslaste Eva ja Indreku lahkumist. Nüüdseks oleme kõikidest misiganes mööbliesemete alustest või nende ning seinte vahelistest prigudest tolmurullid üles korjanud, veidi söönud-joonud, ilusti liivapeale kakinud ja pissinud, kinofilmi vaadates maganud ning hetkel jalutame mööda kirjutuslauda ja püüame käesolevat juttu kirjutavaid näppe küünistada. Ehk siis et - mina tegelikult kõike seda aktiivselt kaasa ei teinud, küll aga nägin pealt. Ning teadmiseks teile, kes te olete piisavalt juhmid et üldse käesolevat blogi lugeda - Benderit tsiteerides: "The cruelty of the old pharoah is a thing of the past! Let a whole new wave of cruelty wash over this lazy land!" Ehk siis et Elvis has entered the building. Ja hetkel jäi ta monitori ja arvutikasti vahele kinni. Ja iseenesestmõistetavalt te kõik teate, ta nimi EI OLE VEEL Elvis. Ja tõenäoliselt Elvis see ka kunagi olema ei saa.
Oi. Ja nüüdseks on osad meist ka toitvat kätt hammustanud!!! Exceptionally hard. Minus on väike auk nüüd. Teoreetiliselt saab seda ära kasutada näiteks ülevoolav rõõm :)
Ning lähinädalatel olete ükshaaval ja väiksemates gruppides meid lõbustama oodatud.

imekonkurss

Ootamatult meenus soov kuulutada pidulikult välja Mällode uue perekonnaliikme nimekonkurss, mis võiks, aga ei pruugi lõppeda laupäeval, mil nimetatud pereliige üha suureneva tõenäosusega oma uude ellu astub. Üks ilus ja rahvuslikus meeles kassinimi, palun, või siis popp ja noortepärane. Ja kuigi kirjutamist alustades soovisin oma pointi resümeerida soovitusega mitte palun harjumusest pakkuda ka kauniks eestimeelseks kassinimeks "mällo", nagu seda mõningate inimeste arvamuse kohaselt on juba mu venna laste nimed (eesnime- ja perekonnanimepidi vastavalt siis Mällo Mällo ja Mällo Mällo), siis praegu, otsi kokku tõmmates - aga taeva pärast, miks mitte?

milky-no-way

Ma olen hetkel endaga väga rahul, et leidsin katseloomadega seotud kulutuste jaoks projekti eelarves sellise kategooria nagu "MUU". Kuigi süda tilgub natuke verd sinna pelgalt niivõrd napi piimaanniga loomi nagu rotid pannes.

out of whatsoever

Minu blogi üleval servas kirjutatakse süüdistaval toonil "Get your own blog!" Nagu et "mis sa loed siin, häh, kuule, kamoon, noh, lõpeta ära!"
Lihtsalt eile ja täna on nii suhteliselt kui ka intellektuaalselt suhteliselt madalseis olnud, nii et mul ei ole teile, kallid sõbrad midagi erilist öelda. Ka ühtegi pilti nagu ei oskaks siiakohale lisada. Või kui, siis ehk mõne hetkemeeleolu tabava, kullakesed:


Kes vähegi Kaimarit ja Kajat (Kaja? Kajat? Kajatit?) teab, märkab et nad ei ole päris nemad ise.
Anyways, on an unrelated issue, meenub veel kuidas 1 septembril koju minnes Konsum oli noori inimesi täis, kes kõik ostsid mingit odavat ebatervislikku toitu, brr.. Mina oma friikartulite ja poesalati ja pihvidega olin nende pähklikottide ja ma-ei-tea-mis-äkapakikeste kõrval nagu Greenpeace. Või misiganes organisatsioon meie kõrvetiste ja muu sellise ühise tervise eest muretseb.
Tõesti ei ole midagi öelda teile siia juure täna.

for your information

i don't feel so good

my beloved pussycat

veelkord eluka(a)slase valikust

make my day, punk

Võib-olla kui ühte asja praegu soovida, siis seda et päevad kunagi läbi ei saaks. Sest nii palju asju on teha, väikseid ja olulisi, millest loobuda ei suuda. Kui samas suurtele ja elulistele nende kõrval kaa oleks vaja tähelepanu pöörata. Raamatut lugeda, internetist järele vaadata, tulevikuasjadest unistada, Võru tänavalt ahjuotsast kaasavõetud kingasid puhastada, postkast seinale riputada, tsättida, hommikused lehed läbi lugeda, ujumas ja rattaga sõitmas käia, jala läbi hommikuse linna tööle minnna, mõnikord kellelegi sooja sööki teha õhtuks, esikupeegel üles panna, telekat ostmas käia, tallinnas potentsiaalset eluka(a)slast :) vaatamas käia, fotod üles panna, sõpradega Itaalia köögis istuda, öösel aknast välja vaadata, midagi üles kirjutada, kooki küpsetada jpms jpms jpms. Aga ikkagi kunagi ma pean magama minema, sest muidu algab juba järgmine päev ja mina tervitan seda zombina. Nii palju head ja nii vähe tunde igas päevas!
Siinkohal kasutaksin tegelikult vabadust tsiteerida Merle kirja päevakajalistel teemadel: "Mällo. Mul on hea meel, kui Sa endale kassi võtad. Mina võtsin endale teleka. Spontaanselt, pärast kaheaastast hoovõttu lihtsalt ühel õhtul Kristiinest hommikupudru jaoks piima ostes. Tegelikult mulle meeldiks, kui inimesed eelistaksid telekatele kasse." Meie eelistame telekaid JA kasse. Niiet veel üks positiivne tagasiside. Ma usun et meil saab palju sõpru olema.

Pluss, ma unustasin varem mainimata, kolmapäevane päev oli Tinni tehtud. THANKYOU, THANKYOU, THANKYOU! Te ei arva iialgi ära, kes tegutseb varjunime "Seniilne Barett" all :)


Lugupidamisega, Teie, Metall Näol

dii-teils

Ma ei oska arvata, kuidas kallid lugejad suhtuvad kirjetesse, millel pole läbivat teemat vaid mis lihtsalt muidu on JÕLE pikad. Parim näide, mille erilise pingutuseta leidsin, on Kaimari sulest. Muidugi, juhin tähelepanu, et erinevalt siinkirjutajast Kaimar räägib meile konkreetsel teemal, arutlevalt ning selgepiiriliselt, võiks isegi öelda et intelligentselt. Aga inimesed juba on erinevad. Niiet kui te vähegi minu sõprade moodi olete, siis arvatavasti klikkisite Kaimari lehelt sellesse süvenemata õudusega kiiresti Back-nuppu ning loete lõppevat lauset juba taas rahunenuma ning tasakaalukamana. Lihtsalt et see tunne teis ilusti maad võtaks ning hellitava järveveena päevatööst väsinud lugejate pea kohal kokku lööks (ma ei ole küll ise tihanud "The Hours" veel vaadata, aga miski ütleb mulle, et Virginia Woolf oleks selle analoogiaga rahul), kirjutasin siia sissejuhatava lõigu lõppu veel selle käesoleva lause, mille lugemise lõpetate nüüd kohe, sõltuvalt teie lehelaiusest eeldatavasti juba enne selle rea lõppu. Nii. see on nüüd tehtud. Olete end mõnusasti sisse seadnud? Võtame ette matka mällo mõtteradadele (tõele au andes, nüüd selle viimase lause kirjutasin juba alatusest, et teie jaoks oodatud uudiste juurde asumist veelgi viivitada ning õhkkonda pinevamaks teha. Well, sue me).


Anyway, eilne päev (ma pean silmas teisipäeva) oli nukras mõtiskelus pealangetamise päev. Mitte sellepärast, et Teele esimese reageerijana keelas mul kassipoega võtta, ega sellepärast et Triin korraga Tallinnasse tööle otsustas minna (ning - kujutage ette - mitte isegi sellepärast et sellest lausest siiamaani võib jääda masendav mulje, nagu sisters Pehk oleks ainukesed inimesed, kes mu väkest maailma veel koos hoiavad:)), ega isegi mitte sellepärast et päev otsa kohendatud projektifaili õhtul koju tulles mälupulgal taas hommikuse algse tööle kaasa võetud versiooniga asendasin. Mkmm - kõik see tuhmub tõsiasja taga et eile sai ühele poole minu võib-olla tõsiseim ning pikim intiimsuhe so far. Pisara toob silmanurka hüvastijätt kauaaegse lähedase sõbraga Sõbra ja Võru tänava nurgalt, ehk siis meie kõigi kalli Võru tänava korteriga. So long, dear friend, olgu kodumaa muld Sulle kerge. Seesama muld (ja liiv ja pori), mida pikki aastaid oma jalgadega kaugetelt ja lähematelt maadelt tuppa kandsin, kuni korter oli nii must, et mulle näis, et hakkan mustust juba VÄLJA tagasi kandma ning kodu muutub päev-päevalt taas puhtamaks. Seesama kodu, kus... nojah, eks teil kõigil ole sellega omad mälestused. And I mean, anything. Igatahes teisipäeva, 31. augusti õhtul 2004. aastal kella seitsme ajal andsin vähem või rohkem pidulikult võtmed tema südame juurde üle uutele omanikele. Ning meil teiega sinna enam asja ei ole. Veidi rõõmustab valutavat südant, et uus tegija on kaa ergas ja reipa olemisega noormees, kes asub kooliteele Treffneri Huko Gümnaasiumis. Kindlasti ootavad meie kodu tänu temale ees veel rohked värvikirevad tunnid. Aga praegu - hüvasti! Ning mul on kahju et see mõte mulle alles kodust mööda Kastani tänavat ära (nagu seda peaaegu kuus aastat tegin) jalutades tuli, aga PÕHIMÕTTELISELT ei ole tohutult vale teha Võru-Sõbra nurga memoriaalüritust ka uues kodus. Mul läheb sellega veidi aega, aga võtke teadmiseks, et kuangi lähikuudel on mintsi oodatud kõik, kes oma kohal- või eemalolekuga mind Võru tänaval nende aastate jooksul rõõmustasid. Meenutame ning nutame üksteise õlul. Ning seda kõike TÕELISTE mugavustega korteri.. ee.. mugavuses! Niiet beware!


Teemat vahetades - avastasin korraga, et teile antud 48 tundi minu elukaasluse üle otsustamiseks on möödas ning ülekaalukalt võitsid "jah elule!" ütlejad, kellele lisaksin juurde Kaimari ettevaatlikuma toetusavalduse ning Kriku tüüpilise arusaamatu soiu tema isikliku intiimelu ebamäärasuse kohta, mis kõik kokku ei jäta mulle mingit võimalust tegemaks muud kui reedel Tallinna minna ning Epu juures kõnealune persoon üle vaadata ning järgnevate päevade jooksul tema väärikaks vastuvõtuks ettevalmistusi teha. Ning ühtlasi - kuna kumbagi asjaosalist ei ole hetkel online, siis olengi juba paanika-jaanika: Grete, Sina ütlesid et kassikõhule TEGELIKULT ei mõju piim hästi. Aga nüüd Epp ütles et minu poju (tüdö tegelt) on juba piimaga harjutatud. MISNÜÜDKÜLLSAAB, MISNÜÜDKÜLLSAAB?
Ma usun et saame hakkama.

it's been a slow day

Kallid sõbrad! Täna mul ei ole erilist messidzit, mistõttu harin teid kunstiõpetuse vallas: perspektiiv ning sügavustaju, nativism ning müsteerijum, nigu neid ikka iga päev ette tuleb. I give you -

give ME a break

Okei, kallid sõbrad. Annan teile 48 tundi nõustamaks* mind raske kooseluotsuse osas:

(*see ei tähenda et ma teie nõu kuulaksin, kui see mulle ei meeldi)

i hope i didn't brain my damage

Lühivisiit pealinna koosnes rokalmaarevabaõhumuuseumi (NASA kunstniku visoonil näeme Arnoldi viljastatud rukist, vöötloomaks maskeerunud hobusekakat, lehmapekuks maskeerunud lehma, vanade eestlaste vanni (eksponaat 18) ning kaunist taluhoonet perenaiseta - muidu sisaldas iga majake avastatud tuhandest ühte tädi, kes vestis kuidas majad ehitati nii et õhk pealt ja alt läbi käiks, mina seostan seda tendentsi vanni suurusega vanadel eestlastel) poolkõvast külastusest

(täieliku rahuldatuse tagavad kunagi hiljem ekskursiooni (ning ma ei suuda kuidagi meenutada, mis on see ingliskeelne sarnase kõlaga sõna, millega tähistatakse pahade vaimude väljaajamist) lõpuni vastu pidav fotokaaku ning novembrikuust saadaolev soodus 7-kroonine pilet, mille asemel täna nautlemist pidurdas üle mõistuse kallis 12-kroonine lunapaber) ning sellele järgnenud shopping-spreest, mille tulemuseks olid väsinud näod, puhtad sokid ja aluspesu ning üleüldine rahulolematus.

Märkimisväärne osa visiidi õnnestumises oli mängida tagasisõidul kodulinna kõrvalistmele persestunud noormehe abiga suurenenud ajukasvajal, mis enda eksistentsist pideva nüri valuga märku andis. Ma ei viitsi hilisel õhtutunnil uneaega raisata teaduslike teooriate linkimisele, ent kui aju on vähegi midagi samasugust organisarnast nagu kopsud, siis peaks loll jutt tekitama samasuguseid patoloogilisi protsesse nagu šokolaadisigarite kurjemad vennad. Eriti kui seda mahedal bassihäälsel törinal sulle kõrva karjutakse (sihtpunkt oli tegelikult tagaistmel resideeruv tütarlaps, kuid tõenäoliselt funktsis minu kõrv ning ajukasvaja teatud filtri või musta auguna, kus suurem hulk infost neeldus, mis tingis selle kõvema väljutamise originaalallikast). Lisage siia juure veel iga 15 kilomeetri tagant pissipeatust nõudma rändavad vene noorukid, Tartus avanev üleüldine rüüstamise ning rüvetamise vaatepilt (iseenesestmõistetavalt päädis poolenisti reivipeo eest pakkupugemisena planeeritud pealinnareis LIIGA VARA naasmise fiaskoga) ning ajukasvajast ning misiganes kommunikatsioonihäiretest tingitud üleüldine vaimne kurnatus ja teie silme ette peaks kerkima see nägu, mida praegu teen. Niipalju infot siis.

little shop lifter

Ma olen konventsionaalsetest vestlustest nii väga eemaldunud, et iga kord imestan kui peale kellegagi kohtumist märkan, et olen talt küsinud kuidas läheb ning seejärel veel täienduseks spetsiifilisemate eluaspektide (lapsed, tööasjad) kohta pärinud. Nagu näiteks täna hommikul. Kas see on halb, et ma lahkudes end korraga normaalse tavalise inimesena tunda suutsin?
Aga üleeile hommikul nägin Biomeedikumi lähedal siili. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas nad tekivad. Millegipärast seostub siil mulle sõnadega "nohistamine" ja "turtsumine", sest vanarahva lugudes need on need hääled, mida siil teeb. Ja vist teeb kaa. Ja siis sellest kohe mõtlen, et kui ta niigi turtsub, siis ta ei tohiks ju niisugusel vihmasel hommikul väljas käia, jalad märjad. Aga käis küll. Minaeitea, kus tal minna. Ja tegelikult tundus väga südamelähedane loom - palt okkaline aga kõhu alt pehme ja soe (tol hetkel see konkreetne specimen ilmselt siiski märg ja külmetavate varvastega).
Peale seda, kui Iti esmaspäeval minupoolsele sisalikupildile viitamisega mu külastuste arvu taas peale laupäevast kümmet ja pühapäevast 21 82 peale ajas, ei julgenudki nagu midagi enam kirjutada niisuurele publikumile. Ootasin hoopis kuni päevade möödudes huvi kahaneb, ning siin ma taas oma tavapärase lugejaskonna ees olen - end te ees alasti kiskudes nagu ikka. Seekord võiks seda isegi literally võtta, sest peale pikki aju- ja muude elundite ponnistusi on meie armsasse koju taas (st uude koju esimest korda) saabunud internett. Lehitsen seda siin siis ja mõtlen elu üle järele. Pool aastat pole siit arvutist võrku saanud ning kõik feivoritsid ja muud asjakesed tunduvad nagu mingid kauged sugulased - nagu oleks tuttavad ja emotsionaalselt lähedased, aga samas pole kaua näole andnud nigu maeiteamis. Ja ma ei räägi ainult pornolehtedest :) Anyway - nüüdsest siis taas vähem tööajal MSNnisolekut ning rohkem õhtuseid mõtestatud ning filosoofilisi vestlusi, palun, on igatahes üks endpoint.
Ahjaa, ja mu ema on kodus sageli särgiga, kus on väike tüdruk ja korduvalt kirjutatud "little spender" ja kuhugi ka "shop". Ning mina loen alati ladusalt kokku "little shop-lifter". Niisugused argielu psühhopatoloogiad siis vms iganes muu sõna, mida mul hetkel pähe ei tulnud siinkohal kasutada.

seljatagusest

Riigipüha ning nädalavahetus möödusid sportlikus ning looduslikus vaimus.
Sportlikkus seisnes tagasihoidliku autori istmikurasvumisest tingituna vaid lohakas kohtunikutöös, mis sellegipoolest kestis terve pika reedese päeva ning tõi kaasa nalja ning naeru. Looduslik vaim aga leidis aset kaunis looduslikult kaunis kohas Ahjal vanade heade lillelaste seltsis, kellest kauneimad nägid välja umbes niisugused:


Arutluse all olid ka uuemad ristsõnade koostajate intelligentsitasemed ("tuntud tantsija ning poliitik (mitte sama inimene)" ning esoteerilised küsimused nagu mida tähendab ingliskeelsele maailmale 12 kuud.

Elusloodus - nagu selgub - on kahe otsaga asi - ise selle rüpes olles mahub osake sellest ka su enda rüppe. Või, noh, pragmaatilisemalt - Andrese pihku. Nagu näha.

Not so good gnus

Kui palju peab Jaapani nimega USA teadlastel olema fantaasiat ning usku kõige elava loomulikku headusesse, et psühhootilise käitumise (unprovoked rage reaction indicative of high emotionality, stereotyped behavior) loommudeli juurde optimistlikult lisada, et sel moel (emasloomade trüptofaanidieet mõjutamas järglaste psühhootilisust) loomade modifitseerimine suurendab muuhulgas ka järglaste lihamassi, muutes LEIUTISE atraktiivseks lihatööstuses (I'm thinking - kontrollimatute raevuhoogudega pullid leebe lihuniku noa all, mis võiks olla lihtsam). Meet science my ass. Whatever the hell that means selles kontekstis.
Ning mis ajast on see päev kui ma Eesti Energiale maksma pean, makseTÄHTPÄEV??

litl dings vol 82364327467813247656532454213765

Hommik kell kuus, kodulähistel. Postiljon jätab jalgratta üle hoovi maja ette ja läheb teisele poole tänavat, et raudvärava varbade vahelt seal haukuvat hundikoera kõhvitseda. Ja mõlemad on jumalast rahul ja elavad oma elu jälle edasi rahulikult. Niisugune südantsoojendav lugu inimestest ja loomadest kes väikestest asjadest rõõmu tunnevad. Tehke järele!
Tänase päeva piltmõistatus kõlab keerukalt: OI!? KES on pildil??

tra hommikust eesti maa

Vahelduseks postitan kaks kaunist päevapilti Andrese varasalvest, koodnimede all "ommik" ning "onu". Eks saage ise aru, kumbonkumb.


Ma arvasin et mina olen eriline loom, aga nüüdseks on online saabunud (ning kõigi eelduste kohaselt siis tööpostil) juba neli inimest. Vatkuslops. Headtööd&injourfeiss, unekotid!

good mourningsunshine

Hommikul ärgates oli toas niisugune külm ja jäine talvehommiku päikesevalgus. Päris mõnus vahelduseks tegelikult - meenutas kauneid talvevarahommikuid Võru tänaval nendel külmadel päevadel kui eelmisel õhtul ahju kütta olin viitsinud. Uues kohas ei teki vist enam seda sooja päikest täis tillukese koduruumi tunnet, sealsamas akna ja õhukese laudseina taga praksumas 30-kraadine pakane. Pealegi üldse - tsiteerides teisese allika kaudu Kaarel Pehki - selle aasta talv tuleb soe, sest ei ole külm. Nii et ainult kauniks jäälilleks mu mälestuste aknal see hommikune tunne jääbki :)(noh, see analoogia töötab eeldusel et minu aju on nagu mu kondenseerunud hingeõhku ja öiseid gaase täiskülmanud materjal logisevates lipendava värviga puitraamides, aga ikka parem kui mitte midagi).
Nädalavahetusest tahaks meenutada ilusat sügisilma ning meeleolukaid oldschool kohtumisi. Kusjuures ka need seostuvad mul sügisega. Siis on nii palju toimunud, mis mu peast ei kao.
Hommikul, potil, mõtlesin huvilistele nuputamiseks siia kirjutada umbes niisuguse küsilause: kas ma jätan liiga palju ütlemata ja ainult vihjan arglikult, niiet kallid lugejad tüdinevad kiiremini kui parv sinivaalasid Aura keskuses? (otsustasin hakata oma juttu Scott Adamsi laadis mõttetuid analoogiaid sise pikkima, mille mõttetust iseloomustab üks tema enda oma: see on nagu käeraudadega surnud sebra külge aheldatud olemine - esialgu tundub eriline, aga see muutub pea*)

Anyway, lisaksin veel ühe kauuni ülesvõtte kaunitest sügispäevadest, mille pealkiri tinglikult "Ema tuli koju"


ning kui juba, ehk siis ka ühe hommikuse kohvikoorejoomisstiilinäite


____________
*ma ei saa lubada, et minu analoogiad samasugusel tasemel on

nädalavahetuse erksates toonides

Eileõhtusel külaskäigul Pehkide mänššönisse tervitati Eesti olümpiadelegatsiooni teleka vahendusel elavalt ning kestvate ovatsioonidega. We are the champions, perhaps, some people might think, some say.


Samas toodi hiljem õhtu käigus päevavalgusele teleseriaali V.E.R.I. tootmise lõpetamise tõelised tagamaad. Nagu selgub, tuleb vigu otsida kaameratöö kehvast tasemest, ent kindlasti mitte näitlejameisterlikkuse puudumisest.

Ex, slugs and doc and dull

Nagu viimaste kirjete põhjal isegi mõistan, koosneb mu elu kildudest. Seetõttu ma postpõunin need killud ja publishin alles õhtul kui siit ära minema hakkan või kui veendun, et torust midagi rohkem enam ei tule.

Ajakirja Pharmacology, Biochemistry and Behavior juulikuine number kannab alapealkirja "Sex and Drugs". Aga kuhu jääb rock'n'roll?

Maret kirjutas, kuidas tal oli valida 25K-töö ja magistrantuuri vahel ning et otsustas õppimise kasuks. Kui Sa kunagi seda lugema juhtud, Maret, siis äsja umbes samasuguse magistrikraadi saanuna tunnen huvi, mis Sind niisugust otsust tegema motiveeris. Tell me.

Samas publitseerin veel enne kui see jõuab Eesti Ekspressi "Fläsh!" rubriiki (juba saadetud, ärge enam üritage:)) üleüleeile Ivari ja Kadriga tehtud ülesvõtte Tartu reklaamimaastikust. Autoriõigused kuuluvad muidugi Ivarile.


Ning - last but not least - viimaks ometi MSNnikokkupuude kalli inimesega, kelle oma elust juba mitu aastat kadunud arvasin olevat. Kui Sa seda loed, siis palun ära karda - i mean no harm :) Nädal lõppeb üllatavalt ilusti, aitäh teile kõigile ning kohtumiseni esmaspäeval.

my bority report

Mis saab inimesest kes kuulab kuu aega järjest õhtuti Alenderit ja peab seda oma ellu vägistama? Just to realise et päris maailmas on asjad lihtsad, proosalisemad ja nutusemad.
Go figure. Või siis et come..
fuck it

taff tschoiss

Misiganes teadlased on leidnud et õnnelik abielu suurendab keskmise briti rahulolu eluga samavõrd kui aastase sissetuleku tõus 100 000 euro võrra.
Ehk siis artikkel tänasest EPList. I'm telling you..

psühholoogiarindelt

1. Palun esitage oma arusaam SEKSUAALTERAAPIAST. Kas esimene assotsiatsioon tekib nt aroomiteraapiaga või millega, kurat?!?
2. Uusimat linnutööpsühholoogia vallast. Väljendi töötab nagu loom võib Hollandi teadlaste arvates asendada analoogse väljendiga töötab nagu broiler.

mornin gnus

Mulle meeldib hommikul enne teisi kohal olla. Esmalt jalutuskäik läbi enamvähem inimvaese linna, üle rohelise päiksepaistelise Toome ning siis esimesena kohalolemise töökas ja tubli rõõm :). Anyway, psühholoogia osakonna puhul on see lihtsam kui Biomeedikumiga. Viimases olen kell kaheksa paraku küll mitte viimaste seas, aga esimeste hulgas samuti mitte.
Nädalavahetus möödus viimaks ometi lugemise tähe all. Peale pikka minevikukollidekartust sai viimaks läbitud Douglas Couplandi esikraamat , mille ostsin tuhat aastat tagasi tema kolmanda, Life After God heade mälestuste foonil kas Lyonist suure liivaväljaku (mis võis olla mingi keskväljak, tsirkuse- või turuplats) äärest väiksest raamatupoest või Genfist peatänavalt suurest kaubamajast neljatähelise lühendiga meelelahutuspoest, mille mitut korrust täitsid raamatud, plaadid ja muu. Mine hulluks. Samal peatänaval kohtasime ühte umbes kolmest-neljast teadaolevast Genfi eesti perest, kes omavahel emakeelselt sõimlesid.
Generation X räägib kaa lugusid. Nende taga jookseb tegelaste isiklik elu kaa, mistõttu on seda raskem jälgida kui Life After God mõttepilte. Aga ikkagi on selge, mis on oluline... What is your takeaway? What is "that one memory of Earth that you'll take away with you when you die that proves that you were alive?"
Ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Vahel mulle tundub et ma olen elanud väga igavat elu, sest midagi pole juhtunud. Ent järele mõeldes olen näinud ja tundnud nii palju, et ühte momenti välja tuua on väga raske ja ülekohtune teiste suhtes. Ma saan neist teha loetelu, suurtest ja väikestest asjadest, sellest kuidas ma olen olnud kellegi kõrval või kellestki eemal või endaga v]i endast väljas või mõnes kohas või sealt eemal, mõnest kohast lahkumas või mõnda kohta jõudmas ja nii edasi. Pluss kõik need väikesed lapsed ja loomad, päikese ja tänavalaternate kaldenurgad ja muud asjad millest ma olen püüdnud rääkida, kuni selleni et Ujula tänaval on asfaldil purukskukkunud õllepudelist lömastatud kaheksajala moodi laik ning kuidas ma eile lõpuks ometi hakkasin köögilaua taga kokku panema oma BMW mudelit, avastamaks kui harva me saame ja teeme kingitusi, mis kellelegi nii täpselt sobida ja vajalikud olla võivad nagu see.

meet the parents

Teele: no kule, kunagi oled Sa ise kaa vanaema!
Triin: no igatahes mitte SINU lastele!

reality strikes/farmakoloogia mittekempsukohtumisi

Farmakoloogia instituudis jalutab peale rasket suve ringi härra vanemassistent PP (nimi võib-olla muudetud), särgiseljal kiri Schizophrenia - the other side. Nagu et explore the boundaries of the unknown ja palju muud paljutõotavat. Kuna särki on kirjade kohaselt doteerinud AstraZeneca, on ilmselt tegemist ravimiga, mis võimaldab inimesel tänavalt paremini skisofreeniahaige maailma mõista. Sest nagu me kõik mäletame - skisofreenikute ühiskonnas on haigusseisund norm, mitte erand.
Särk aga sel puhul, mõistagi, lühikesekäiseline.

in a thousand years, i'll get right on it

Kallid sõbrad! Hoolimata kogu sellest sogast, mis vahepealsete nädalate jooksul teile pajatasin, olen tänasest bäkonträkk ilusti Biomeedikumis omi asju ajamas. Eks näis mis tulevik toob. Või siis et eks näsi, nagu ma mõnikord kiiruga kirjutan. Palun ärge siis unustage mind ega maha kandke, ja tulge ikka vahel Tartusse. Minu juures saab süüa-juua ja diivanil pikutada. Üldse kavatsen kaks järgmist aastat kodu hubasemaks ja armsamaks teha. Võib-olla muretsen isegi vannituppa peegli jpms. Samas luban, et olen igasugu sotsialiseerumisettepanekutele avatum ning üldse parem (ning tagantjärele sai nüüd parandatud - EI, ma ei kavatse olla parm:)) inimene. Vähemalt mis puudutab - nagu öeldud - kahte järgnevat aastat. Eks ole? Kirjutage ja joonistage mulle siis, ning astuge läbi.

sweets impediment

Kallid lugejad! Tänane vaataköökiõppetund tuleb liialdamise vallast. Ehk siis kuidas mitte teha head kooki. Selleks tuleb võtta tavaline biskviittainas - viis muna, iga muna kohta üle ühe supilusikatäie suhkrut ning see kõik üheskoos vahustada (noh, kui munakollane ja -valge koos vahustada, siis tuleb tainas veidi vähem õhuline, mis marjakoogi - nagu meil eile käsil oli - on veidi paslikum - marjad ei vaju nii läbi). Sejärel lisage 6-8 kuhjaga lusikatäit kõrgekvaliteedilist jahu (sõelaga, et tuleks kohevam) ning segage. Seejärel lisage koogi ÕNNESTUMISEKS pool või isegi vähem riivitud sidrunikoort. Mitte terve koor, nagu juhtus eile, ning segage veel hoolikalt. Siis valage tainas vormi ning pilduge sellele vaba käega peale emalt saadud mustsõstraid. Jällegi tasub sellega piiri pidada, sest muidu hakkavad nad mõnest kohast liigselt keema ja vahutama ning tainas ei küpse ära. Siis visake kook ahju ja küpsetage 200-220 kraadi juures ca 20 minutit. Võtke välja, laske jahtuda ja kui minu nõuandeid kuulda olete võtnud, siis nautige! Minul tuli kohati veidi vänge (sidrunirohkuse tõttu) ja kohati veidi lögane (marjarohkuse tõttu). Nõndaks siis. Head isu!

suspenss

Lähen ära õue. Päev otsa on enam-vähem sadanud ning kui hommikul siia jõudsin, oli vihmavarjukaasavõtmatuse tõttu praktiliselt läbimärg. Aga see ei ole niivõrd oluline märjakssaamise aspektist kuivõrd selles osas, et niisugused väiksed asjad tekitavad sügise tunde. Ja sügis on mulle lapsest saadik seostunud millegi uue, natuke ärevakstegeva ja põnevaga. Ja kollast soojust täis klassiruumiga, kuhu hommikul mustast ööst ja vihmasajust tulla. Ja mingi uue ootusega.
Ja nüüd lähengi. Natukene on põnev kaa.

inkolerable truelty

Väikese latentsiga hakkasin eile õhtul imestama, miks üleeile vaadatud Sweet November ei ole imdb-s märgitud "fantasy" zanri alla :) Idee, et keegi kedagi aidata tahab näib tänapäeval küll fantastikana :) Anyway, peale varem samal õhtul TV1000st vaadatud Intolerable Cruelty't ma lihtsalt ei suutnud koju minnes romantiliste filmide lainelt kõrvale hüpata, millest ka ülalmainitud jutt. Kusjuures mõlemad linateosed olid minu meelst head, sellistest häiritud inimestest, noh, nagu mina või sina.
Eileõhtustest olulistest asjadest veel niipalju, et märkasin et pimedas suure toa aknast välja kiigates peegeldub maja ees puudelt Narva maantee tänavavalgus just niimoodi, et pimeduses paistab seal olevat minu lemmiktähtkuju Sõel. Milline tore leevendus pilvise ilma puhul. Anyway, hiljem kui sajab, siis need valgustäpid muutuvad suurteks kollasteks laikudeks kui vihmast rasked lehed end rohkem maa poole viltu keeravad ning sellevõrra enam valgust peegeldavad.
Nagu näha, olen viimastel päevadel olnud kodune. Ning sellel on väga sügav mõte. Ma usun, et kodu muutub päris koduks siis, kui julged ja saad seal päris pimedas ringi liikuda, ilma et kolli või kuhugi otsa äralöömist/silmaväljatorkamist kardaksid. Näiteks see suure toa uksepiit, mis pooltele inimestele jalgu jääb ning mida teised inimesed samas üldse ei märka. Et ma siis ootan ööd ja lähen hängin jälle oma mõnusas koduses kodus edasi. Mis ei tähenda, et teie seda minuga koos kaasa teha ei võiks. Lähipäevil on plaanis mustsõstra-biskviitkoogi valmimine, niiet beware ning pakkuge ennast külla tulema. Teate ju isegi, et minus puudub sageli entusiasm ise kellegi kutsumisega vaeva näha.

noppeid pihi.neti anaalidest

Uuemat eesti kirjanduskriitikat :)
Kusjuures mul on ikka mingi neuroloogiline asi, suutsin eelmist lühikest lauset kirjutades kaks kirjaviga teha :) Ja praegu seda lauset kirjutades tunnen viimase pooltunni pihi.netis veetmise tõttu pidevat irratsionaalset hirmu et kirja lipsab midagi samasugust nagu äsja loetud mõttearendused :)

statistikast

Eiteagi, kas olla kurb või rõõmus, kui Siimupoolne vihje minu lehe tänase külastuste arvu laupäevaselt nukralt neljalt ja pühapäevaselt nukralt kümnelt korraga 57-le tõstab. Samas annab veidi lootust ka mu enda esmaspäevase Saaremaalkäigukirje järgne 31 külastaja saabumine. Lisaksin veel siia juure ühe mõtte ammuse unistuse täitumise kohta - viimaks ometi on minu lehele saabutud ka google'i otsinguga "lahti tissit". Mida iganes nimetatud kirje tähendada võiks - minu lehelt leiate vastused kõige pakilisematele küsimustele!
Tänase päeva märksõnadeks olid pabistamine ja helistamine. Nüüd otsin infot, kuidas edasi elada.

snäpshots from ailänd

Sai käidud Saaremaal. Esimest korda selles elus, ja ma loodan et kõik kes seda siit praegu loevad, juba teadsid ette, et see oli mul essa, ja ei tee rohkem imestunud nägusid. Ja muljed jäid kaunid ning südantsoojendavad. Samas vahetan unistuse kodumajast Tartus jõekaldal unistuse vastu kodumajast kuskil rannikul. Või õigemini laiendan senist unistust. Sest nagu selgub, on suurem osa kohti Eestis ikkagi OK ka minu nõudliku maitse jaoks. Kombineerides seda tõdemust muude vahepealsete nädalate jooksul esilekerkinud päevapoliitiliste otsustega lähen käesoleval nädalal reipal sammul edasi saatusele vasta.
Seniks kuni VIITSIN otsida vaikse kena kohakese, kuhu fotosid applõudida, aga lisaksin käesolevale kaks minoorset ülesvõtet..

jeesuspoja (aka sünnipäevalats Inn) kannatustest..


..ning rannikumaisest vaikelust Telleri ning kakajakaga

on vakatsijoon voll 3

Sai tehtud torti ja mitte käidud Eero ja Anneliisi pool külas. Sai käidud Tallinnas tädide ja onudega kohtumas, sai ee... eriti midagi muud ei olegi saanud vahepeal. Aga tort tuli ilus. Minu esimene (siiani olid ju vaid koogid mu elus - parafraseerides Kivirähku, kes oli parajasti Shakespeare'i parafraseerimas: "Kuis armastada kooki võisin varem??"). Noh, natuke mitte nüüd maailma kõige ilusam tort, aga jube hea see-eest. Võib-olla uue traditsiooni tekitamiseks lisaksin siinkohal retsepti:
Esmalt valmistada maitsev biskviittoridpõhi. Selleks vajalikud retseptid leiate klassikalisest koogiraamatust "Saiad, pirukad, koogid". Eriti lollidele - põhimõtteliselt seisneb see munade vahustamises rohke suhkruga ning vähese jahu ning võimaluse korral riivitud sidrunikoore lisamises. Võimaluse korral teha tainas mitte 5 munast ja 5 spl suhkrust, vaid umbes 6-7, et jätkuks ka põskepistuks. Sest seda vältida on võimatu ka kroonilistel salmonelloonikutel. Küpsetage biskviit ära ning jahutage (ei tasu püüda järgida kokaraamatusoovitust jätkata torditeoga järgmisel päeval, kuna reaalne kogemus näitab, et sel puhul olete sunnitud alustama taas uue tordiipõhja küpsetamisega). Lõigake tordipõhi lapiti kaheks kettaks ning immutage neist ühte suurel taldrekul näiteks poest ostetud maasikakompoti vedelikuga. Oma aia kompott on muidugi parem, aga ei pruugi nii käepärast olla. Seejärel möksige immutatud pool kokku kenasti vahustatud vahukoorega (maitse ja tunde järgi) ning asetage sellele omal valikul marjad. Antud juhul kasutati vaarikaid ja maasikaid Merle aiast. Katke marjad taas vahukooreplöksiga ning asetage sellele teine biskviidiketas. Immutage see niisamuti vedelikuga ning möksige taas vahukoorega, millele asetage taas marjad. Esteetilise elamuse saamiseks võib seejärel vahukoorega katta ka tordi küljed, antud juhul seda ei tehtud ning oldi uhked kunstipärase lõike üle :). Seejärel võib tordil lasta vajadusel külmkapis seista või kohe ära süüa. Väga hea on süüa, muide.

küsimus suurele ringile

Kes ma teie arust olen?
Astub mulle juure Konsumiesisel liivaplatsil halliseguse põskhabemega onu, presidendi pilsner ja saiakesed läbipaistvas kilekotis näpuotsas kõlkumas. Kolm saatuslikku küsimust meeldivale noormehele kõlavad niisuguselt persoonilt sedaviisi:
"Do you speak English?"
"Are you from Tartu?"
"Are there any gay places around here?"
 
Siia juure järgmisepäevane kohtumine paljasjalgse ja samamoodi õllepudelinäpustatud Lauriga, kes kiitis mu ilusat kella ja lisas et olen üldse väga kellegi Evert Sundja sarnane.
Vaatan sügavamalt endasse nüüd siis veidi.

misinformation

Kallid lugejad! Olen korduvalt teie tähelepanu juhtinud asjaolule, kui palju rõõmu suudab inimene leida igapäevastest väikestest asjadest, kui ta neid ainult märgata oskab. Näiteks kui laps naeratab tänaval või kuidas mingi asi juhtub. Või näiteks - millest ma veel kirjutanud ei ole - kuidas liibuva särgiga tädi jookseb ja kahe käega volksuvaid rindasid kinni hoiab või kuidas professoritega täidetud dushiruumist on kuulda häält, mille sa meeleldi omistad mahakukkuvale seebile. Tuleb ju tuttav ette?
Kahjuks on see kõik vale. Ma näen kõike seda nagu enne, aga ei tunne oma peas midagi.

On vakatsijoon voll 2

Eedeni Konsumis kell 22:40, laupäevaõhtul: Müüja küsib Helenilt: Kas teil 30 senti on? Ei ole, vastab Helen. Palun, ulatab müüja tütarlapsele peotäie sente.
Eedeni Konsumis kell 22:42, laupäevaõhtul: keskealine naisterahvas meie järel ostab pätsi leiba ja 2x4 komplekti patareisid. Tuleb raske öö.
Pluss, the deed is done - Riia mägi, esmaspäeva varajane pärastlõuna: ma käisin juuksuris. Ema käskis. Ema oli kade, et minul on rohkem juukseid kui temal. Vajan dibriifingut.

talvevarud

Ma elan umbes sellist elu, et kui vaja, lähen toon KUURI ALT endale vajalikud audiokassetid :) Mis siis et automakk neid käima ei suuda panna.
Jne jne jne jne jne jne.

pause for po*no

Kulla sõbrad! Veel hetk tagasi kaebasin, et mul ei tule suure suvega (tehes sõrmedega jutumärke siiajuure:)) midagi ilusat pähe, mida teile kirjutada. Nüüd siis korraga taipasin - teeksin hoopis reklaami. Kes ise kohal käinud, teab, mis mõnusid nimetatud kohake endas sisaldab. Ja mida EI sisalda :) Kuigi nüüd on tõesti võimalik kasutada ka ihu- ja muude hädade ning muid hügieeniteenuseid. Tore!

on vakatsijoon

Kas kergete elukommetega tütarlapse vastand on raskete elukommetega tütarlaps? Brrr...

i am Joe's gallbladder

Ma olen vaadanud et maailmas on päris palju inimesi kes mulle ikka üldse korda ei lähe, aafrikas ja mujal näiteks. Aga selle foonil on mulle tundunud et nende inimeste suhtes, kellega ma läbi käin, on minu hinnangud lihtsalt adekvaatsed. Message on, et mul on raske kokku panna oma ÕIGET maailmavaadet ja hinnanguid ja siis seda, et kellegi teise jaoks võib mõni inimene, kellelt mina tahan ainult ühte asja, olla midagi palju-palju rohkemat. That's weird. Kuigi kui ma ausalt järele mõtlen, siis see on ka vastupidi olnud - et mina hindan kõrgelt kedagi, kes kellegi teise silmis midagi ei loe. Niiet tegelikult on igaühel õigus. Lihtsalt see üllatab mõnikord.

emotsionaalsetest aspektidest

Esmalt tsitaat Merle igapäevasest Riigi Teataja ülevaatest, ehk siis selle lingi kohta: “Nagu näha, määrus pealkirjaga "LOOMA tekitatud kahju hindamise metoodika..." reguleerib rändel viibivate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahju hindamise metoodikat. Et kui lähed karjamaad rüüstama ja tekitad sinna §-s 4 nimetatud troppe, so § 4 lg 2 definitsiooni kohaselt tavaline väljaheide, siis määratakse põllu kahjustuse suurus tropi pindtiheduse järgi (mitu troppi ruutmeetri kohta). Kui troppe loendada pole võimalik, hinnatakse kahjustusastet visuaalselt (§ 4 lg 3). Üldiselt aga võetakse põllust proovilapp (§ 4 lg 4) ning määratakse troppide pindtiheduse keskmine.”
Mis pagana tropp :) Mul on põllu peal mingid tropid präegu, kurdab põllumees. Kas see on OTSEtõlge inglise keele "drop"ist, mida me kaa küll ilusti kakajunni sünonüümina kasutame? Nagu et avarvälja katses loendame kakajunne ja peame seda emotsionaalsuse näitajaks. Oi oi. Siis misiganes põldude järelvalveamet saab kaa laglede kakajunnide järgi emotsionaalsust hinnata. Või siis et lagled ei kaka ju. Või et just siis ainult kakavad. Laps räägib siis kui kana pissib. Aga lagle?



Hetkeseisuga olen täna juba kaks korda teinud läbi automatka läbi kauni hommikuse eestimaa. Esmalt sõidutasin Edgari ja Heleni kell neli Tallinnasse, kus E lennukile panime. Ja siis Helen tõi ühe magava rinnalapse (that would be me) poole kümneks ilusti Biomeedikumi. Ja kuna ma tahtsin öösel E-le koogi kaasa küpsetada, ja enne seda õhtul käisime veel väljas, siis jäi uneaeg napiks kella 2:30 ja 3:30 vaheliseks. Ja nüüd on natukene imelik. Ma ei saa nagu midagi aru. Natukene. Näiteks sellest kuidas siiani olen olnud veendunud, et farmakoloogias on kõik laborandid venekeelsed ja nüüd korraga kuulsin vetsuukse tagant eestikeelseid- ning meelseid rõõmsaid naishääli laulupeomuljeid pajatamas ning rahvuslikke viisijuppe üles võtmas. Niisugune metamorfoos siis.
Istun ja joon Tallinnas ärakäinud kohvi otse termosest. oi-jaah. silmad olid punased küll veidi aega tagasi. Ja hommikul iiruga jalga tõmmatud sokkidel on ühel varbas ja teisel kannas auk. Olen rohkem nagu selline teadusinimene.

moments

Tänane päev on kestnud juba päris kaua, ja sellesse on mahtunud nii frustratsioonimaandav hommikune ärkamine kui head sõnumid lähedaselt inimeselt kui emaga kohtumine kui ka üks tõsine tulevikuteemaline vestlus. Ning palju muud. Aga ma loodan et see ei vähenda ühegi täna minuga kokku puutunud inimese väärtust kui ma tunnen kuidas kõige parem moment päevas on see, kui sulle jookseb mööda tänavat vastu laps tuules lendava kilekotiga ja sulle vastu naerab kui märkab kui väga tema nägemine ka sulle rõõmu teeb. Sest ma usun et tema rõõm jooksuga õhust pungis kilekotist on suurem kui ükski minu väikesest asjast ja õnnestumisest tekkinud heameel. Ma loodan et see ei lähe mul meelest. I want it back.

Eestimaa oma täies kauniduses jpms :)

Möödunud päevadest lisaksin siia vaid kaks pilti. Ja võib-olla minul endal ei olegi nendega midagi erilist pistmist.


niisuguse rohelise suvepildi Heleni järve äärest lisaksin siia kahe tibuga foonil


ja siis sellise suveöise pildi taas Heleni maalt Agali äärest koos kahe kuuga. Mis muuseas ei ole üldse jaaniöö. Aga ikkagi.

Ning nädalavahetusel otsin ka koha, kuhu suurem hulk ülesvõtteid üles panna. Eks siis ütlen.

of mice and italian men

Ning lihtsalt infoks - mul on nii hea meel, et alati kui mul on vaja teada näiteks kuidas osalevad neuropeptiidid seksuaalkäitumises või millised hormonaalsed muutused kaasnevad armumisprotsessidega, saan alati abi Itaalia teadusMEESTELT :) Way to go, dudes.

final destination

Täna räägib onu mällo teile - kallid lapsed - õudusjuttu. Kas te ikka teadsite, et Taisto "Taistoga-reisides-naudib-su-hing-vabadust" Reiside bussiliine haldab selline ettevõte nagu OÜ Orderline? Täiesti ebaõnnstunud püüd firmajuhtide poolt ettevõttest borderline-isiksusehäire muljet luua, samal ajal kui tegemist on vaieldamatu psühhopaatiaga, borderlainist ei saa juttugi olla. I'm talking firmapoliitika mis väidab et kui eelmüügist pileti ostnud inimene tuleb kohale 5 minutit enne bussi väljumist, ei ole tal oma kohale enam õigust; I'm talking olukorrad kus bussijuht võtab seisukohtadele reisijaid ja käseb neil pead madalal hoida kui tee ääres politseid näeb; I'm talking paduvihmasel teel kurvis vonklevatest tühjadest treilerikärudest möödasõidud; I'm talking lihtsalt see hirm oma ja lähedaste elu pärast kui bussijaama jõudes selgub et kella üheksane SEBE buss esmaspäeva õhtuti Tartusse ei lähe ning peame Taistoga reisima.
Oi oi. Luban et reedel lisan nimetatud verstaposti kohta mu eluteel ka vastavad ülesvõtted :) Tartusse jõudes olime igatahes nagu uuestisündinud :)
Aga seniks kena jaanipäeva teile.


See meile vastu tulnud rekkajuht saatis mulle nüüd pildid :)

things never seen

Ma olen väga minevikukeskne inimene. Ja mul on iga päev mitu korda kahju vaadata kuidas asjad juhtuvad ja teada et ma ei pruugi neid enam homme mäletada.
Sellepärast ma loodan et kõik kes mulle telekaostmises pöialt on hoidnud annavad mulle andks, et selle ostu tulevikku lükkasin et hoopis fotokas hankida. Sest need asjad mida telekast vaadanud oleksin, on edaspidi kaa olemas (noh, okei, peale selleaastase jalgpalli:)), aga need asjad mida nüüd pildistan ei pruugi nii kaua oodata. Onju.
Ma ei hakka siin mingit uut fotodiipi tegema, aga lihtsalt tooksin kaks stiilinäidet endast ja minu emmest, kes peale pikka tõmblemist ühe pildi peale ka niisugune armas ja normaalne suutis jääda nagu ta päriselt on.


Kes veel ei tea, siis see on minu emme, niimoodi kelmikamalt veidi :)


Ja see on fantast kunstipilt minust. Juba esimese laksuga niisugune kontseptsioon, assa mait!

reminder

Kuna nädalavahetusel saabus elav etteheide, et ma hoian oma saavutused enda teada ja keegi ei tea mind seetõttu nende puhul õnnitleda, siis siin praegu - behold! - ma kaitsesin teisipäeval MUIDE magistrikraadi. Ahah. Oi kui palju õnnitlusti tuli korraga nüüd.
Aga irooniata, muide, see oli niisugune kaunis päev, mis algas härra professori telefonikõnega hommikul kell 8:24 meenutamaks et mul on ka eksperimendid teha ning lõppes sellesama tuntud professori õnnitlustelefonikõnega õhtul kell 21:48. Kas saab üks eksiteedel rändav ning juhendamist ja lambi- ning rambivalgust ihalev magistrand soovida enam pühendunud juhendajat ja teistsugust päeva? Mkmm of course.
Magistritöö kaitsmine ei ole muide ainult koht, kus räägid, mida tead. See on ka koht õppimiseks ning tulevastele põlvedele kõrva taha panemiseks. Teadmiste, that is. Näiteks et kui sa oled harjunud iga hommik jooma suure tassi kohvi, mis su kehas rännaku lõpetab täpselt poolteist tundi hiljem kui ilusti laboris istud ja vets käeulatuses on, siis magistriharidusega inimene võiks taibata, et selline automatism veab alt tingimustes kus nimetatud aja möödudes lugupeetud emeriitprofessorist oponendiga oma "disseri" metateoreetilisi tahke lahkad, mis mõnusa spontaanse kempsutreti võimaluse PRAKTILISELT välistab. Mental note: doktoritöö kaitsmise ajaks kas:
a) suurendada aastatepikkuse õlletreeninguga vedelikke koguvate kehaõõnete potentsiaalset mahutavust;
b) mitte tarvitada kaitsmispäeva hommikul any vedelikke at all.

Vedelike tarvitamisega on seotud ka kolmas tänane lugu, mis räägib taas ühest lugupeetud professorist, kes mulle kraadi kaitsmise puhul pidulikult üheõllepudelilise preemia üle andis. Pole just F1-šampus, ent mis teeb asja tähelepanuväärseks, on kingituse personaalsus. Nimelt eks ole professori-härra minu tagasihoidlikus apartemendis küll mu pudelikorgikogu silmitsenud, millest ka niisugune sürpriis. Ja seda korki mul tõesti ei ole. Suur-suur äitähh, seriously. Ning kõik teised olete samuti teretulnud mulle taaslõpetamise puhul sarnaseid üllatusi tegema. Isegi pudelit ei pea küljes olema :).

Ning lihtsalt et seda oma peast välja saada, väike teade kõigile neile, kes minu otsest teaduslikku tegevust täie tõsiduse ning pöidlaid pihku surudes jälgivad: möödund nädalal ähvardas maailma njuurosaienssit katastroof Kalevi "Mõnusa maiuse" puudumise tõttu poelettidelt kohaeelistuse katse järjekordse episoodi alguses. Õnneks lahenes kriitiline situatsioon siiski tänu Ümera poe abivalmis personalile suuremate ekstsessideta. Mitte et ma oleks pidanud neilt abi paluma. Niisugust lauset oli lihtsalt mugav kirjutada praegu, et ma ei peaks teid haigutama ajama jutuga kuidas maiustusteriiulite vahel kondasin ja kuidas tundus et ma ei leiagi ja siis ikkagi leidsin. Oli ju jama, eks? Oluline on, et leidsin. Müüjad olid selle sinna ilusti mind ootama pannud lihtsalt. Aitäh.

it's been a while

Hommikul Lastehaigla tagant üle muruplatsi Biomeedikumi tulles meenus mulle niisugune asi:

ma olen murul käinud väga vähe
ja seda mitte säästmaks taldasid
nüüd talv on käes ma murule ei lähe
ja seda mitte säästmaks taldasid

ja mitte et ma eelistaksin heina
ja mitte et ma eelistaksin lund

ma olen võimeline tundma leina
ma olen võimeline
tundma leina
ja väga võimeline
ära tundma iga seina
majas milles mul ei tule und

Ja kui ma selle peale mõtlen, siis ma ei tea enam, mida sellega mõeldud on. Suure tõenäosusega on selle taga lihtsalt üks emotsioon ühel hetkel. Aga praegu ma võin sellele anda ükskõik millise oma hetkeseisundiga sobiva interpretatsiooni.
Mida see siis tähendab nüüd?

Over and out

Inimesele on nii vähe rõõmuks vaja. Ma võib-olla romantiseerin/dramatiseerin seda üle, aga eile kui Emajõel paaditripil käisime, istus kaldal üks onu, jalgratas puu najale toetatud. Isegi õnge ei olnud vees, ega mingit õllepudelit ega midagi. Lihtsalt mõtles, nagu mina mõtlen mõnikord. Ja võib-olla ei ole talle kunagi tähelepanu pööratud. Siis ma tahan mõelda, et see, et ta sai meile vastu lehvitada kui mõlemad talle viipasime, tegi ta päeva paremaks. Ja meie jaoks oli see just like that, nii väike liigutus. Aga kõigi päev sai parem. Ja hiljem silla alt läbi sõites jälgisid meid ja lehvitasid vastu isa väikse pojaga. Ja hoolimata selle melodramaatilisusest ma tahan mõelda et kunagi hiljem see poiss mäletab seda pärastlõunat koos isaga võib-olla sellepärast, et meie seal sees olime. Ja tal on, millest kinni hoida. Nagu mina mäletan mõnda asja.
Kellegi kurvastamiseks on palju rohkem vaja teha. Kõige valusam on kellelegi mitte midagi teha. I'm so sorry Marge

My coduce on callice

Ma isegi ei oska öelda, kas see on dream job või mitte. Kodus on nii hea. Tahaks et mu lapsed kasvaks muru peal jõe ääres ja et ma oleksin igal õhtul õigel ajal kodus. Kas see on ambitsioonide puudumine? Ma soovin et tähtsad asjad oleks tasakaalus. Või õigemini - ma arvan et ühed asjad on ainult vahendid teiste, tähtsate asjade jaoks.

Searching for memory

Eileõhtune tänaseks magistrieksamiks pealesunnitud Daniel Schacteri "Searching for Memory" raamatu lugemise eest võin paraku psühholoogia osakonda vaid tänada. Hiljem käisin oma uue rohelise kastekannuga esimest korda surnuaial kastmas. See on ju siinsamas Võidu tehase taga, ja mulle meeldib et meie plats on nagu minu isiklik aed, kus kastmas ja vaatamas käia saan. Tegelikult oli veidi imelik jalutada kastekannuga mööda Narva maanteed sinnapoole, sest vihma juba veidi tibutas. Aga rohelisekastekannugategelemise soov oli nii suur. Ja mis see väike tibutamine aitab, kui mitu päeva on kuiv olnud. Ja siis päikeseloojang tegi need õhukesed udused vihmapilved hästi põhjalikult punaseks ja kuskil kalmistu administratiivhoone (??) hoovis kõlksutas keegi veel ilmselt mõnda hauaplaati teha ja mina kandsin oma kannuga vett ja soristasin seda igale poole. What's important is - mulle jääb see meelde. Ja mul on väga palju asju meeles. Kuigi väga palju asju on meelest läinud. Rääkisime emaga nädala alguses minu köögilaua taga õhtul Orkutist ning sellest, kuidas sealt vanu sõpru üles leida saab. Ja ema rääkis kuidas ta mäletab inimesi ja asju mis olid üle neljakümne aasta tagasi. Ja mina rääkisin kuidas ma vaatan minu esimese klassi pinginaabri Kristi pilte ja mäletan oma kõige esimest septembrit. Ja kuidas ma ei suuda aru saada, kuidas sellest juba 18 aastat möödas on. Kumb on uskumatum, kas see, et nii palju aega mööda on läinud, või see, et ma ikka mäletan? Või kas see on kurb, et ma kõike ei mäleta? Mis oli 18 aastat tagasi, või seitse aastat.
Ma tahtsin Schacteri kohta öelda, et taipasin, kui väga oluline mälu meie jaoks on. Minu jaoks. Ja kuidas minevik meie olevikku konstrueerib ja sellele mõtte annab. Mõned olulised asjad mu elus ainult tänu sellele olemas ongi. Kuigi võib-olla see mälestus ongi ainus mis mul neist olema saab. Ma mäletan kuidas kunagi väiksena juhtus bussis mingi väga piinlik asi ja ma põdesin seda mitu aastat ja arvasin et ei suuda seda kunagi unustada - kuni ühel hetkel märkasin, et ma ei mäleta enam, mis see oli. Aga on asju, mis on nii olulised selles, mis ma praegu olen, et neid ei saa unustada. Enamus neist on kõigi teiega seotud. Thank you.

Good gnus

Rikas olemine on mitmepalgeline fenomen - mu kontojääk on nii suur, et ma ei raatsi seda kuulamaks kontojäägiinfo lühinumbrile helistada, kõneminut maksab :)
Niiet just praegu on õige aeg Mällole külje alla pugeda :)

Muide, nagu Merle hommikul meenutas, on täna viimane päev teha fantaasiarikkaid aita-mällol-mööda-saata-öö-pakkumisi. Ning paistab et sama sõnum otsustas ka võidupakkumise: "Aga kuna tänaseni on avatud konkurss, mille auhinnaks õhtu Mälloga, ja kus pakkumiste headuse üle otsustatakse loovuse ja applicability järgi või mis need kriteeriumid olid, siis ma tahaksin endale järgneva sammuga kenasti võidu kindlustada - annan oma "kutse kahele" Sulle ja veeda üks tõeliselt meeldiv õhtu 500 advokaadiga. No selliseid pakkumisi Sulle vaevalt rohkem laekunud on..." Ehk siis tegemist advokantuuri 85. aastapäeva piduliku pingviiniüritusega, millest Merle minu heaolu nimel valmis loobuma on :) Mis te arvate, kallid lugejad, kas suudan seltskonda sulanduda?