pan Gody

Eileõhtusel Pangodikäigul üles võetud ülesvõtetest osutus siivsaimaks alltoodud viimseõhtusöömaaja fresko, millelt iseenesestmõistetavalt puudun mina. Mistõttu nimetatud teos siinkohal tõenäoliselt ka ilmub.

Ning - kuri saatus! - nimetatud sakraalparalleel (ma lihtsalt olen niivõrd andekas sõnasepp!) on ülalpool toodud läbi segaduspisarate (ka kujundeid vormima olen osav, lisaks teen peenemaid näputöid ning hoian õhtuti lapsi!). Sest Anna-Liisa juurest ÖHE lahkudes jäi südant ja hinge ning muid nimetatd organkompleksi kuuluvaid elundeid närima kummaline urelusnoot. Koju jõudes panin kirja üheksa põhjust, mis taas küll paraku kallite lugejate silmavalgust ei kannata. Aga. Mu elus on midagi kallist ja ma kardan et see kaob. Ja mu elust on midagi kallist puudu ja ma kardan et see ei tule. Ja siis mul on tunne, et need on üksteistest tingitud ja et kõike head korraga ei saa. Niisugune pähkel siis pureda teile.

Aga enne veel kui kodust lahkusin - ning õed Pehkid ja end nende kaudu identifitseerivad sugulased võivad nüüd kõrvaltuppa minna - suutis mällo lauapealt haarata mu rahakoti ning sealt välja otsida 125 krooni. Udupeenelt rebimisjälgedeta. Ma ei tahaks hästi uskuda et ta sellega tänast kordusveterinaarvisiiti vältida üritas, aga noh, ütleme et on asju mida kassid ostaksid ja on asju mida nad EI ostaks.

what the heck

Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise ja läbiviimise kord
Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määrus nr 266
§ 1. Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise kord
/.../
§ 2. Looma religioossel eesmärgil tapmise läbiviimise kord
(1) Looma võib religioossel eesmärgil tappa üksnes kägiveenide ja trahhea läbilõikamisega. Loom tuleb tappa terava vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud ja töökorras.
/.../
(5) Loom tuleb uimastada kohe pärast trahhea ja kägiveenide läbilõikamist. Looma tohib uimastada «Loomakaitseseaduse» § 13 lõike 6 alusel lubatud uimastamisvahendiga.

Loomakaitseseadus
Riigikogu seadus nr 166
/.../
§ 13. Põllumajanduslooma uimastamine ja tapmine
(1) Põllumajandusloom tuleb enne tapmist uimastada.
________________________________________________________________________
First, kummaline on seadusest tapmise korraldamise kohta ettekirjutusi lugeda. Sõnastuse värk, noh, lihtsalt (pange tekstis "looma" asemele näiteks "uskmatu":)). Teiseks - siinkirjutajale oluliselt - eks teadus ole kaa nagu religioon :) Kolmandaks - tappa lubatakse vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud. Kes lubas? Emake loodus? Ja neljandaks - nagu näha, käseb loomi kaitsev seadus looma uimastada ENNE tapmist, loomi ohverdav määrus aga kohe PÄRAST trahhea ja kägiveenide läbilõikamist (anatoomias vähem kodus olevatele iskutele - i.e. tapmist). Ja samas, nüüd kus see lause kirjutatud, tundub kõik mõistetav - ega ikka ei saa ju, et altarile toodav kits on narkoosis, kuhu siis religioossel eesmärgil tapmise lõbu ja verelödistamine, peata kanad jms jääb. Seda ei saa keelata. Samas, ma ei usu et vahetult peale kõrilõikamist tuimestuse tegemine rituaalilt vähem salapära rööviks kui mõni muu seda sisaldav variant. Niiet minu arvates mõttetu regulatsioon. Sama hästi võiks nõuda, et iga pühapäeval kirikus jagatav jeebuse ihu ja veri oleks HIV-testi läbinud. Merle, ootan asjakohast kommentaari. Arve saatke Põllumajandusministeeriumisse.

ja eile ja homme

Ning lõpetuseks - keda ma petan - tänase päeva lugu ON Vanessa Carltoni A thousand miles.

but seriously folks...

Mulle meeldivad väga asjad. Ja ma ei häbene seda tunnistada. Asjad on väga ilusad ja kasulikud ning neid on VÄGA hea saada ja hoida. Nagu näiteks kui ma näen jõeääres vastu jalutavat noormeest, kes oma tuliuut telefoni hellalt silmitseb ja siis vargsi uurib, kuidas selle värv jopekäise punase tooniga harmoneerub. Või Grete tennised või minu uus vaip. Või mõni auto näiteks. Ja ma ei taha kuulda, kuidas niisugused asjad on mõttetud ja et peaks tähelepanu pöörama mingitele teistele väärtustele. Näiteks raamatud mida ma viimasel ajal olen päris hulgim ostnud, on eranditult VÄGA ilusad. Kuid ma ei ole ostnud niisugust raamatut, mida ma lähiajal lugeda ei kavatseks.
Ja ma ei taha kuulda, nagu asjadele keskendumine paneks inimestest ja sidemetest ja emotsioonidest võõrduma. See ei käi nii. Aga. Kas asjade saamine kompenseerib mulle seda, mida ma ei saa? Ma olen täiesti kindel, et mõnes mõttes küll. Ja säilitab usu, et ma suudan ise oma keskkonda ja ennast seal sees kontrollida ja oma seisundit reguleerida. Sest ma tahan midagi ja suudan selleni jõuda. See, kas see mida ma taha on ilus asi või mõni väärtuslik suhe ning kas see, kuidas ma selleni jõuan on aastatepikkune pingutus või raha, mille teeninud olen, on juba ebaoluline abstraktsioonist eemaldumine. Ma tahan nii väga uskuda et ma saan hakkama.

Kui ma kirjutan siia oma blogi ja siis loen kellegi teise oma, kellega ma kaua suhelda ei ole saanud, siis tunnen, et me peaaegu räägime.

in your dreams!

Kas neil inimestel, kes iga päev blogi kirjutavad, on iga päev mingi mõte? Paistab et Kaimaril mingite perioodide kaupa näiteks on, kuigi vahel kaldub lihtsalt asjadeloetlemismaailma. Janiiedasi. Minul tänast mõtet ei ole. On juba eelmisest nädalast kestnud mõte, et ma näen öösel mingeid unenägusid, mis mu hommikuks nii ära kurnavad, et pean veel tunni või kaks magama. Ma ei mäleta neid, aga kahtlus millegipärast on. Ja nüüd tuleb mulle millegipärast meelde Fight Club. Kas keegi on mind öösiti kusagil midagi tegemas näinud? Midagi ee... lennukiga lendamas ja salaühinguid loomas või midagi? Või midagi.
Ühtlasi - kuna seoses sellega meenub mulle, et mu Fight Club'i raamat on Jaanika käes, kes käesolevat lehte ilmselt küll ei loe, meenutaksin kõigile teistele, kellele mõne audiovisuaal- või pabermaterjali välja olen laenanud, et võlg on võõra oma. Või mittte võõra, vaid teie hea sõbra - minu. Me ei hakka selle väikse asja pärast ju tülitsema. Palun tooge tagasi. Kunagi kirjutan ka nimekirja neist asjust, mis mul minumeelest puudu on :) Kuna ilmselt olen osa asju unustanud, siis oleksin tegelt rõõmus kui kirjutaksite siinkohal, mis mul teie arust puudu on. Niikaua kui see jääb konstruktiivse kriitika piiridesse muidugi :)

Eilset kaunist sügispäeva jääb mulle tõenäoselt pikaks ajaks meenutama kell üks valminud TÜRGI KOOK (mille keerukast nimest Andres ka mitmekordsel korrutamisel telefonis aru ei suutnud saada), mis on lihtsalt niivõrd rammus ja türgilik, et ma ei suuda seda küll paari päevaga ära kasutada. Aga maitsev - tõenäoliselt - sellegipoolest. Retsepti lisan siis, kui fotoka vennalt tagasi saan, et ka maitsekas ülesvõte lisada siiajuure.

Kena päeva jätku soovides, mällo sr.

va kuum kliiner et al

nõndaks - mällo hirmuvalitsus on lõppenud! Kõigi nende rõõmuks, kes siin enam kassi-jutte lugeda ei soovinud - meie väikses leibkonnas on uus liige, kes senisele autokraadile tuule alla tegi. Sest ta on oi-oi kui kole! Ja teeb õudsat hauatagust häält, või, noh, niisugust eba...kassilikku vilistavat tooni. Ja kui see vait jäi, siis mällo sirutas end pikaks tilgakujuliseks asjaks (sest kõht oli just täis söödud) ja uuris uut asukat VÄGA ettevaatlikult ja lahkus võitlustandrilt väärikalt (või undamise korral vähemväärikalt päkkasid näidates) ära kuhugi esikusse või köögiradika alla, igatahes perifeeriasse, asumisele.

Jah, kas Iti initsiatiivist tingituna (kas ma jäängi elulõpuni kõiki asju teistele tagantjärgi tegema?) või mu oma peast hankisime täna endale tolmuimeja. Väikse ja jaurava, st odava. Aga see-eest erinevalt paljudest teistest asjadest, esimese elus. PÄRIS OMA isiklik tolmuimeja! Erakordselt täiskasvanutunnet tekitava. Imelik, korterihange niimoodi tundma ei pannud, see oli nagu lihtsalt lahe asi. Aga tolmuimeja aktiveerib kuskil ajusopis mingi närviringe, mis tahab mind veenda nagu oleksin vastutustundlik vanem kodanik. Sest ma kulutan raha niisugustele asjadele nagu see. Mis veel? Kaheteistkümnene kaukaasia kritallist õhtusöögikomplekt puhvetkappi? Dziisös...

Aga muid asju ostsin kaa. Ja mõtlesin, mis juhtuks ajakirjanduslikus eksperimendis kus ütlen et kavatsen homme õhtul vastselt soetatud keeksivormiga viimaks seda VIST maisijahust asja proovida, mille järele juba väikse koogiraamatu esmaavamisest neelud käivad, ja ootan seda mekkima keda iganes? Kas keegi tuleks ja kui siis kes? See meenutab Indreku sünnipäeval öösel putukapüügilina ülespanekut, mis muuhulgas meelitas eriti rasvaseid tegelasi (kelle hulkade hulgas Inni paljastatud kann fotosessiooni ajal ainult loetud silmadele teadaolevaltlokaalse tähtsusega genotsiidi tekitas).

Ehk siis - okei, ma teen, tulge! Eriti kutsumata külalised võiksid muidugi ette teatada, et ma saaksin öelda, et see oli halb nali ja tegelikult midagi ei toimu (teistele, oodatud sõpradele teadmiseks - muidugi toimub, lihtsalt psst!).

Ning - last but not least - täna sain ma teada mis tunne on, kui sind ajab tulede vilkudes ja sireenide laksudes taga kaks politsei erivarustusega Imprezat. Ning nende vahel veel presidendi Audi. Suutsin nimelt Betooni ülesõidust Tähtvere poole tulles liikluseeskirjade keerises hetkeks pea kaotada ning Vaksali tänavalt ülalloetletud parempööret üritavale kambale ette keerata. Sest minu peateeõigus tundus overraidivat nende operatiivsõidukiõiguse. Aga küll nad võtsid mulle rutturuttu sappa! Kiirendasin liiklushuligaanina ning lipsasin viimasel hetkel Rukkilille poe juurde pakku. Õnneks mind möödudes automaadivalanguga tabada ei üritatud ning ka oodatud K-komando jäi järgnevate pinevate minutite jooksul poe man saabumata. Ma loodan et härra president jõudis ikka eluga tagasi pealinna ning seda veel mõnusasti viis minutit varem kui ta seda ilma vilkuriteta teha oleks suutnud. Sest ma ei usu et pühapäevaõhtuses tihedas liikluses need midagi erilist juurde annavad. Või, nojah, eks vastassuunas teelt välja keeravaid autosid tuleb ju remontida ja mõne asemele ehk isegi uus osta ja see ju hoiab SKP kõrgena. Dope.

pain in the bypass

Mis saade see on eileõhtuti telekas? "Hoia ja keela" või mis selle nimion? See kus muusikavideosid hinnatakse. Vot seal hallipäine mees, kelles mina ei tundnud aga pärast Grete ütles et ma oleks pidanud ära tundma Jüri Makarovi (nii vana juba!?!), ütles ilusti. Mulle ei jää PÕHIMÕTTELISELT tsitaadid meelde, nagu ka muud asjad, aga sõnum oli lihtne - häbenemata olla vähem macho kui ma igapäevaselt välja paistan :) Igatahes ütles ta Dagö "Teise Kadrioru" kommentaariks lihtsalt et inimene peab tundma väga suurt valu, selleks et uuesti päriselt naeratada. Ja siis ma mõtlen et I couldn't agree more. Kui ma seda valu ei unusta, siis näib iga teine päev minu elust palju parem kui see päev, mil ma unustan.

of mice and men

Ilmselt ei koti kedagi kirjed, mille sisuks on "nii ammu pole kirjutanud, ning ka täna ei ole mul midagi öelda..." Mistõttu ma ei kirjuta nii. Kuigi mul ei ole täna midagi öelda. Või siis et just on. Tahtsin kahe viimase lause vahele kirjutada parastaval toonil "hähähhääähhhääää!!" aga tundsin, et olen selle jaoks liiga väsinud. Või et võibolla oleks selle pidanud kirjutama kuhugi mujale.

Anyway. Pooled mu kirjed on niikuinii isiklikud sõnumid kellelegi, kellest ma arvan et ta neid niikuinii loeb, ja kes ei suuda ära arvata, kas see oli nüüd talle mõeldud või see ainult tundub nii, et ma saaksin ennast rahustada mõttega, et kõik mis mul kunagi ütlemata on jäänud, tuleb niimoodi päevavalgele. Hmmm :) Kusjuures kuipalju on neid inimesi, kes nüüd arvavad, et viimane lause ja kõik mu POOLED blogikirjed kogu aeg just neile suunatud on olnud? Lugege kõik uuesti üle ja te leiate iga rea vahelt oma jaoks mingi märgi. Oo jaa, ma mõtlen teie peale. Shit, ma ei saa sellest enam välja :) Snap out of it! Järgmine mõte ei ole kellelegi konkreetselt mõeldud, get it? Yeah right.

Ja see ei ole ilus mõte. Olen sellel nädalal loomadele pähe torusid opereerinud, et katset teha. Misiganes asjasse mittepühendatud arvavad, see on käesoleva teaduse loomulik osa. Circle of life, kui sobib nii öelda. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud probleemi teaduseesmärkidel kellegi äratapmisega (seni katseloomad vaid mu sihikule jäänud), siis käesolevatel puhkudel, kui operatsioonijärgselt selgub et midagi on vussi läinud ja (seekord tõesti) süütu loomake issanda karja saata tuleb, tunnen südametunnistuspiinu. Sest teaduslikel eesmärkidel in the first place siia ilma sündinud loom lahkub ilma oma jälge jätmata, lihtsalt minu ebaadekvaatsuse tõttu. Ja siis ma küll seisan õhtuselt vaiksetes loomaruumides ja mõtlen et äkki ei oleks vaja.

piss on earth

Triin EI HEITNUD täna mulle ette, küll aga kitus, et Liisi oli maininud, ning lisas, et ta ise oli kaa mõelnud ja et tal on hea meel et tema seda esimesena ei öelnud vaid nüüd Liisi sõnadega selle edastada sai - pluss, ma ise just kaa eile õhtul käsitlesin oma mõtteis seda probleemi - ET ma viimasel ajal muust enam ei kirjuta kui mällost. Ja kuna ma tõesti ka omaette sellele järeldusele jõudsin ilma välispidise abita, siis see ilmselt on õige. Mistõttu täna ma ei kirjuta sellest, kuidas ma Triinul külas käisin mitte ainult seda infot saamas, vaid ka kassidest vestlemas, ning samuti jätan käsitlemata selle põletava teema, kuidas me ikkagi reede õhtul alles kella kaheksa ajal mälloga loomaarsti juurest koju saime ning missuguseid tablette täpselt ja milliste kehaosade kaaliupermanganaadigaloputamisi sellest johtus ning et kas nimetatud protseduure ikka kerge läbi viia on või ei. Kannatage ära.


Räägin hoopis sellest, kuidas hommikul pool seitse Tallinna bussi peale jalutades tänavanurkadel hommikupimeduses üksteisega hüvastijätvaid inimhulkasid nägin ning kuidas mulle meenus see minu elus nii harv tunne, mida sellised lahkuminekud tekitavad. Ja neile järgnev lõunani magamine, ning neid tingiv varahommikuni seltskonnasviibimine. Need korrad, kui mina nii teinud olen, on toredad olnud. Eriti kui järgmine päev ei ole tööpäev. Ilmselt on selle tinginud ka see, et mittetoredas seltskonnas ma üldse ei veeda kaua aega. Aga oma harvaesinemise tõttu oli see täna hommikul niisugune tunne, mida natukene igatsesin. Obviously see on osa minu igatsusest inimeste järele üldisemalt.

Seejärel tahan viidata (aga mitte soovitada), sellist lehekülge, kust leiate teose, mis algab sõnadega "Teismeline tüdruk hääletab teeveerel..." See on Valdo Jahilo anekdoot. Kes viitsib, leiab selle ka umbes kuu vanusest EPL Baskini NALJArubriigist, ning osad teist on seda minu esituses kuulnud. Küsimus laiale ringile - kas:
a) see on trikiga nali
b) Valdo arvas et kui see Baskini meelest naljakas oli, siis on tema meelest kaa
c) Baskin tegi Valdoga kurja nalja
d) Baskin ja Valdo tegid heausklike lugejatega kurja nalja
e) see ei oleGI nali, aga Valdo ja Baskin ei tea seda

Ahjaa, aga sellest miks ja kuidas ning kus täpsemalt Tallinnas - et kas ainult Triinu käest kuulmas, mida Liisi minu kohta inetut on rääkinud vahepeal, või et mis ta ise arvab, või et äkki hoopis midagi hoopis muud - mõni teine kord. Näiteks neljapäeva õhtul, kui kõik sellegaseonduv klaarunud olema peaks. Olen kaa salalik. Aga mitte niiväga. Samahästi oleks ma Triinu asemel võinud kirjutada "N" ja Liisi asemel "K" ja oma tallinnaskäigu kohapeal "M-iga kohtumine", aga mina lihtsalt olen oma kallite lugejate vastu niivõrd aus ja kisun end oma.. alastuses alasti te ees. Noh, ja Triinu ja Liisi nende alatuses muidugi loomulikult kaa.

a tribute to Chr. Reeves

Terve hommikupoolik oli rikutud, sest öösel ebaõnnestus minu maailmapäästmisplaan, ning seda niisugustel banaalsetel põhjustel nagu esiteks minu teel maailmapäästmiseks vajalikku hotellituppa seisev šveitser, kes ei suutnud mõista, et mul on tema tippimiseks vaid 2 krooni sularaha ning saatis mind peale adminniga arutamist üle platsi pangaautomaadi juurde, ning teiseks kas rahaga naasmise hetkel või seda toomast loobunult ning šveitseritakistusest läbimurdmisplaani küpsedes saabunud buss soome turistidega, kelle teenendamiseks minu tee fuajeesse liikuvate metalltreppidega tõkestati. Ma ei pea ilmselt mainima, et kogu tegevus toimus ülinapis taimfreimis ja katastroof rippus iga hetk pea kohal. Mina aga lesisin resigneerunult kuskil fuajeekohvikunurgas ning lasin end homoseksuaalsel noormehel koos sädistava beibekambaga oma ratturiretuuside ning -kiivri pärast mõnitada ning püüdsin säilitada situatsioonist üle oleva ilme. Kindlasti ei olnud see kõik kokku nii mõttekas, et selle nimel hommikune ujumisaeg maha magada, but there you have it .

Aga nädalavahetusel käisime lastega lehti korjamas. Nagu päriselt. Makes you wonder.

ingel vorstinahas*

Õnnistegija on sündinud! Au olgu talle Club Tallinnas, kus nad praegast Andresega koos viibivad! Sooviksin nimelt käesolevaga esile tuua Iti kartmatut meelekindlust (kas meelekindlus saab olla kartmatu?) ning püsivust koduste väikeloomadega tegelemisel, sest just tema oli see, kes hoolimata minu ja Andrese näpusuhulükkamise käigus toimunud kratsimise ja hammustamise järel mällot jätkuvalt ussirohuga võõrustada julges. Emakese looduse teed on kummalised. "Valesti sai istutud," nagu taipas Krõlov või siis mõni ahv tema orkestrist rääkivas valmis, kes seal küll seda ilmselt tegi, nagu valmiloomadele kenaks kombeks, vene keeles. Ehk siis nagu järjekindlal loodusteadlasel viimaks selgitada õnnestus, on normaalsete koduloomade jaoks evolutsiooniliselt kohane limpsida ravimeid mõnusasti lusika pealt. Mis ei kattu just üksüheselt minu ja Andrese ettekujutusega, et evolutsioonilise eelise peaks andma kahe meesterahva poolt kinnihoitud kräunuva ja kõike küünistava ja/või hammustava kassipoja lõugade vägisi lahtihoidmine ja sinna ravimi sisse poetada üritamine, aga ega see nüüd niiväga erinev kaa ei ole. Elamus igaljuhul. Nüüd pole muud kui oodata. Ning ma usun et kõik te rõõmustate minu ja mälloga koos, kuuldes, et juba loetud tunnid peale ravimi manustamist suutsime liivakasti üle 36 tunni taas tekitada esimesed kakajunnid! Kolmekordne hurra tänapäeva kangelastele!

____________________
* ma tahtsin pealkirjaks panna mingit sama ilusat sümbolit nagu "hunt lambanahas", ainult et positiivse alltekstiga, ning samas midagi ka heategijate kohta, aga välja kukkus nagu alati

not tested on animals, pekku küll noh!

Süda valutab. Ma olen oma elus nii palju halba teinud. Olen kaitsetuid loomakesi süstlaga kõhuõõnde sorkinud, kolpade sisse auke puurinud, et sealt torusid sisse ajada ja päid maha võtnud et seal sees sorida. Ja üldse olen halb inimene. Ja nüüd ma ei suuda seda ultimate kuritegu toime panna ja tibule ussirohtu sisse sööta. Sest igasuguse tahke roaga segatult ta keeldub seda suu sisse võtmast ning vesilahuse kurkukallamiseks jääb mul küünistavate ja hammustavate jäsemete kinnihoidmiseks käsi väheks. Ja empaatiavõimet üleliia. Kuigi ma ei usu, et peale kolmveerandtunnist kräunutamist ravimi ikkagi manustamatajätmine minust käesoleva (ning KÄES OLEV on antud kontekstis ainult kujund, nagu arvata võib) persooni silmis enam eriti paremat inimest teeb. Pigem olen lihtsalt niisugune kiusaja tüüp nüüd mõne jaoks. Või on ta lihtsalt näljast nõrk, igatahes köögist oma kastist ta end tuppa ajama enam ei vaevu. Või äkki on ussidest nõrk? Süda valutab. No mida ma tegema pean? Kas loogika, et kui nälg näpistab, läheb alla ka ravimiga tembitud konserviports, on adekvaatne? Või eelistab ta LÕPUNI nälgida, nagu mõned mitteeksperdid arvavad? (ehk siis kuni ma talle mittemürgitatud süüa annan)

misma välja mõtlesin

Mu skriinseiveriks on juba pikemat aega My pictures kaustast see folder, kus omatehtud pilte hoian. Koju tulles või suures toas diivanil lesides juhtun sageli vaatama, kes minuga teiselpool ekraani aega veedab. Täna õhtul üllatas, et vaatamata süvenevast düssotsiaalsusest on mul nii palju fotograafilisi tõendeid hetkedest, mil koos oleme olnud. Mul lihtsalt ei ole sõnu -


Ning Anneli blogi lugedes tekkis mul filoloogiline küsimus, kas "le bistro" mitmuses oleks "les bistros" ning kas näiteks niimoodi mõne linnakesi kõiki bistroosid üheskoos nimetades heteroseksuaalidele üldse mõni käidav koht jääks?

Pluss, meil on ussid. Niiet ärge meiepere pepupulka oma lasteaiarühma kontrollimiseks laenama tulge (taevas halasta, kas keegi teine kaa mäletab niisugust alandavat elusündmust nagu terve rühmaga hämaras koridoris rivis seismine, sukapüksid rebadel, kuni läbisõidul arstitädi kõik pekud üle kontrollis, või see on minu mingi indutseeritud luul?). Ussi- ja püssirohu muretseme homme (any advice, kuidas see sisse käib?), täna olid apteegid kinni. Ning anyway, kirjutuslaua peal ma niikuinii mingeid kõrget hügieenitaset nõudvaid protseduure läbi ei vii, niiet...

bad gnus

Oi Päevaleht, Päevaleht... Kuidas kujutada paremini Eesti mahajäämust AIDSivastases võitluses? Näiteks emotsionaalse alapealkirjahüüdlausega "Global Fondist HIV-i vastaseks võitluseks abi saavate riikide nimekirjas on Eesti Eritrea ja Etioopia vahel."
Oo mai kaad... nagu näiteks - Eritrea, Estonia, Etiopia. Ma ei kujuta ette kuidas ja kas üldse näiteks Šveits saab kunagi üle sellest, et ta on ENEKEses tervest Aafrikast ja isegi kasvõi näiteks Pihkva oblastist pikalt maas, Šeišellide ja misiganes Tuneesia vahepeal?
Okei, olukord on tõsine, aga sama hästi võinuks seda sõnumit edastada pealkirjaga “Eestis kannab HIV-viirust iga teine inimene!” et siis tekstis sees öelda a la “iga teine transseksuaalne eskimonats”. Kusjuures minu suureks üllatuseks on see päris laialadaselt levinud väljend spetsiifiliste ühiskonnagruppide kohta.

take out the trash

Kuna mu enda elus teadaolevalt enam midagi põnevat ning märkimisväärset ei sünni, kirjutan sellest, mis toimub mällo väikses ja mõttekas elus. Eile elasime esmakordselt üle esimese koristuspäeva. Tõsi ta on, väiksemaid junni- ja loigukoristusneljapäevakuid ning käepäraste karvaste objektidega diivanialusepühkimislibistusi jms on varemgi ette tulnud, aga seekord siis the real thing. Pean tunnistama, et minu õrnale ninale tundus küll, et kui kuivast peast korteris nagu ei olegi midagi uut ja erilist tunda, siis põrandat niisutades nagu küll avaneks terve ihumahlalõhnade gamma kerglase nuusutaja sõõrmete ees. Võib see nii olla? Ma ju ei tea oma haistemeelt enam usaldada.. kes ütleks?
Anyway, nagu asjade käigus selgus, ei olegi sanitaartöödeks kasutatav instruentaarium nii ohtlik nagu esialgu tundus ning põrandat pühkivat agregaati saab kerge vaevaga ning võimaluse korral lausa tunde järjest kasutada kiirestilähenevatestobjektidestviimaselhetkelülehüppamisevajaduse rahuldamiseks.

näri muru!

Mu parem käsi on absoluutselt näritud. Kondid veel ei paista, aga veri ja muud asjad küll. Sest eile voodil lesides lasin mõnel tüübil sellega mängida, ise tegevusest dissotsieerudes. Ai. Ai.
Samal ajal köögirindel - kodanik tibumällo peab hoole ja armastusega soetatud kassimurukasvulava jätkuvalt oma vaenlaseks number üks ning käib sellest suure kaarega mööda. Tõsi ta on - ma ei oleks tohtinud seda kasvuperioodiks ülemisele riiulile tõsta; nüüd lihtsalt tekkis mingil hetkel söögikausi kõrvale kiisumiisust kolm korda suurem roheline elukas - mina kaa kardaks. Ükskord öö kaitsva varju all julgesime selle mingil imeväel köögi teise serva nihutada, aga kellegi kuri käsi tõstis selle hommikul tabureti alt oma jalgu kõditamast taas tagasi söögikausi äärde. Müstilised lood toimuvad siinilmas.

eye of a tiger

thank you

Niikaua kui viimastest aastatest mäletan, olen alati arvanud, et Eesti on parim koht, kus elada. Ma usun seda jätkuvalt, aga praegu, peale "Under the Tuscan sun" lõputiitreid enda ümber ja aknast välja vaadates on kontrast lihtsalt liiga suur. Ma tean et asi on selles, kuidas ma ise elan ning neis mõtetes ja unistustes mille keskel seda teen, ning et ükski maa või kontekst ei saa teha seda, mida ma ise oma eluga ette võtma pean. Lihtsalt nüüd ma tean et selline koht on päriselt olemas, kus eksisteerivad kõik need emotsioonid, mis mul iga päev läbi elamata jäävad. Ma usun, et see ei ole ainult minu peas.
On filme, mille lõppedes mul on hea meel, et neid üksinda vaatasin. Sest on emotsioone, mida ma ei suuda jagada kellegagi peale selle, kes ise nende allikaks on. I hope you'll get this..
Grazie.

2 portreed

for your information

Kõigile rahututele hingedele, kes ei suutnud leppida mällo nimetamisega mälloks, kes ta õigupoolest on (face the music, suckers!), otsustas poolperekondlik konsiilium esmaspäeval et nimetatud kodaniku edasine koodnimi on selle usu inimeste jaoks, kes on veendunud et mällot saab olla vaid üks ja ainus (i.e. siinkirjutaja) - tibu mällo. See on minu meelest väga armas, teeb südame soojaks, ning mis peamine - see on väga õige. Nagu tsikk. Või siis see, et ta minust väiksem. Või siis et üldse, väga hästi pandud!
Ning hetkeseisuga on tibuhakatisel nimele vastavalt tehtud ka esimene õhulend, nimelt hommikul lehte võtma minnes trepikojas korrrusevõrra allapoole, noh mingi üle kolme meetri ilusti. Päris pikk paus oli teisel korusel küünekrõbina lõppemise ja esimese korruse põntsu vahel. Ja üsna ära ehmatas et ta jäi sinna niimoodi oimetult lebama. Aga toas raputasime veidi uimaselt pead ja kohevarsti läks elu edasi. Huhh.

backflash

we've come a long way

Mul on valida, kas panna pikalt segast, nii et teist keegi aru ei saa mis viga on, või siis väga sihipärast segast nii et teist keegi aru ei saa, et midagi viga on. Või siis võin lihtsalt vait olla kaa, palunväga. Sest ma ei jaksa meeleolukaid jutukesi ja sobivaid illustratsioone enam käisest puistata siin mõnda aega.
Please excuse my coming late.

meie esimesed triibulised

Kauni nädalalõpu puhul toimus eilses päiksepaistelises õhtus "Joonase lähetamise" mastaapides kogupereüritus. Ei, mällo nimi ei ole Joonas (veelkord, kurat, kas te ei saa juba aru, mis ta nimi on!). Lihtsalt kirjutasin mis pähe tuli. Anyway, torud, me käisime väljas. Koos käisime väljas, noh, meil oli deit. Maja ees. Mina tegin ukse lahti ja ütlesin, noh, äkki lähme koos välja kaa võibolla. Ja mällo tuli. Natukene värises küll trepi peal, aga kui õue murule jõudis, siis hüppas. Ja nuusutas lilleõisi. Sest ta lihtsalt on niivõrd tüüne kärss.
Et meie esimesed sammud Välis Maal nägid seega välja umbes niisugused:

näpu- ja nipunäited

Ning edaspidi, kutid, kui te vähegi tahate klubis kedagi rajalt maha võtta, minge sinna oma imetava naistuttavaga, on tšikaago teadlased leidnud. Või vähemalt emmake mõnda rinnalast enne minekut.

same time next year

Mõnikord on inimestel kombeks rääkida niimoodi vihjamisi. Ma usun et ma tean seda tunnet, et süda on millegi või kellegi pärast ülevoolavalt rõõmus ja tahaks seda tohutult kogu maailmaga jagada, aga samas kardad asjade üle kontrolli kaotada või lihtsalt pärast alt minna oma suure rõõmustamisega või mida iganes muud inimlikku. Ja siis räägidki ümbernurga, kõikvõimalike reaalsete isikute, kohtade ja sündmustega seoseid tekitada võimaldavate aspektide kohapeal midagi umbmäärast öeldes. Mind see kurvastab ja ärritab, sest esiteks – kui tegemist on lähedase inimesega – näib mulle, et minu eest püütakse midagi varjata ja teiseks – mõnikord – nagu mind huvitaks!
Väljapääsmatud olukorrad, kui need üle pea kasvavad, võivad lõppeda sellega, et teed mõne meeleheitliku sammu. Küsimus on, kas edasi või tagasi.

väsinud

Eilne selleaastane esimene loengupidamine läks pekku. Meeleolu oli kõrge, ootused niisamuti, aga misma tegema pean kui audikas on kümme tuima nägu, kes ise kaa aru ei saa, miks nad kohale tulnud on kui kodus oleks palju mõnusam nina nokkida ilma et peaks kartma et märkan kus kollid oma elutee lõpetavad. Heavens! Meeleolu ja ootuste ning seeläbi pühendumuse ja taseme langus soon to follow minu poolt, kui märkan et kuidas mu various witty remarks mingit tagasisidet ei saa. Right back at you, suckers! Mina kaa ei kavatse pingutada.
Olen sama pettunud nagu venna, kes peale kahepooletunnist rabelemist ja kolme luidlömastavat kukkumist ikkagi 43 kohta ülevalpool maagilist esimesetuhande piiri lõpetas. Oskan ainult käsi laiutada.

1997-2004

Eile, maratoni kahe kontrollpunkti vahel käisin ühe lapsepõlvejärve ääres. Vend pärast ütles et tema meelest see on kinni kasvanud. Minu meelest see on suuremaks muutunud. Igatahes... minevikus on asju, mida ma ei pruugi iga päev märgata. Aga siis korraga olen sealtsamast mööda sõitmas. Ja ühekorruselise valgest telliskivist maapoe juures, kust poola noortekirjaniku kolliraamatu ostsime suvevaheajaks, istuvad ikka onud kuulutustestendi juures. Aasta on umbes 1987.


Aeg läheb nii ruttu. Siis tuli 1997 ja nüüd on varsti juba 2007. Mõned asjad on ikka veel mu peas. Ja kui mul üks asi kõigist teatriskäikudest meelde on jäänud, siis see on vist Von Krahli etendusest "Peeter ja Tõnu". Kus mängisid Peeter ja Tõnu. Ehk siis Volkonski ja Tõnu Oja. Ma usun et Tõnu on samasugune ka praeguses aabitsakuke näidendis. Lihtne ja naiivne ja niimoodi kuidagi haavamatu. Anyway, päris päris etenduse viimasel minutil kui lava oli juba pime, küsis Tõnu: "Aga kuhu aeg kaob?"
Ja Peeter oli pikalt vait ja ütles siis: "Ma ei tea."

Mina ei tea.

crucified and all i got was this lousy t-shirt

Headaega, lähen maratonile. Esimest korda üle kolme aasta ainult pealtvaataja-vennatransportija-lapsehoidjana. Sest minu sportlik vorm sel aastal lihtsalt on niivõrd null. Märkasite, ma ei pannud isegi augustikuise kümnevõistluse kohta siia ühtegi pilti üles :). Kuigi ma näiteks kaotasin seal oma kalli nikenokatsi isegi, niivõrd spordihõnguline üritus. Ja nagu maininud olen - ma ei mäleta enam, mis aastal seda juttu rääkisin et "eelmise aasta lõpus käisin ikka väga regulaarselt kolm korda nädalas ujumas, aga nüüd selle aasta alguses vajus kuidagi ära" - kas see oli käesoleva või juba eelmise aasta alguses? Anyways, midagi peab muutuma! I guess. Oo ülev motivatsioon, kussaoled? või kesse.

am i missing something here?

Öelge mis te tahate, aga mõnikord ma tunnen, et mulle meeldib Tallinn. Midagi seal igatahes on - võib-olla kui ma olen tüdinenud vanast heast harjumuspärasest Tartu rahulikkusest. Tallinn on iga kord üllatav, harjumatu ja põnev, ja kummalisel kombel ei mõju mu sotsiofoobiale sealsed viiskordasuuremad rahvamassid kaa halvasti, vaid ma tunnen end hoopis teistmoodi, võib-olla erilisemalt? Sest ma olen eri mees tartust, mitte mingi juhuslik tallinnlane.
Ja anyway, paistab et suvine Tallinnas-elamisega harjutamise mõtteharjutus oli ikka väga mõjuv. Misiganes võimalustega ma seda siis enda jaoks ka ei seostanuks. Neid on seal igatahes rohkem kui siin. Kuigi kvantiteet ei määra tegelikult selliste asjade puhul erilist rolli. Üks võimalus on ikkagi ainult seesama üks võimalus.

seeontemakomm

Päev algas kell viis riietega risti üle voodi mälloga mängides magama jäämisest üles ärkamisest, peale mida toimunud hambapesuga taas magama minna, et kell pool seitse õige inimesena ärgata.
Aga mängida onju nii tore!

Kottid pustetatud riidehoidjatele

Eile kutsus Tiia T mind EPL-i (ehk siis Eesti Psühholoogide Liitu). Seletus just minu väljavalimise erilisusest oli natuke hale ja naljakas, aga mitte halenaljakas: "No me kutsume sinna ikka ainult VÄGA üksikuid inimesi!" See on neist muidugi armas, aga mul ei ole niisugustesse pealesunnitud grupiteraapiatesse erilist usku. Pealegi on mul nüüd ju laps :).
Anyway, paistab et olen suur psühholoog. Awesome. Awesome to the max.

Pluss, ma ei oska täpselt tsiteerida, aga eilses seminaris rääkis Deniss kõigile neurobioloogiasõpradele, muide, sellisest kesknärvisüsteemi nähtusest nagu sünaptiline PILA.

Meie ise aga oleme - tänan küsimast - hea tervise juures ning harjume taas vaikselt kasti sittuma. Mitte et see mingi trendikas spordiala oleks, aga natuke sportlikku hasarti tekitab küll selle momendi passimine, kui osad meist tagumikku jäigalt vastu maad suruma hakkavad kuskil väljaspool oma liivakasti. Midagi niisugust vist, nagu arvatavasti tunnevad pinksimängijad või teiste rahulike täpsus- ja strateegiaalade esindajad.

Ning ma ei jäta ju viitamata seda reklaamiklassikasse minevat lehte (viide Grete lehelt tegelt, thänkyou:))

sshhh... it happens!

Kaja: "Kersti, Sul vajus vetsus mingi luuk lahti. Ma EI TAHTNUD sinna vaadata."

finantsjuhtimise alused

Kadri: "Mis see EURIBOR õigupoolest on ja kuidas ta tõuseb ja langeb?"
M: "See on üks selline veest veidi kergem asi, mis on Hansapanga keldris tünnis."

summa kumm laude

Rindeuudised! Mida iganes see eesti ajakirjanduskeeles tähendada võiks, meie oleme hetkeseisuga igatahes kaks korda literally nurka sittunud ja üks loik on kaa hinge peal. Põranda peal, that is. Või noh, nüüd jälle vaid hinge peal, sest põranda pealt korjas MÕNI MEIST selle lapiga kokku. Selles mõttes toimuvad need sündmused üllatuslikult, et kaks päeva suutsime mõlemad ilusti potil käia, ja niipalju kui mina mäletan, sain mina sellega ka täna hommikul hakkama, aga OSAD MEIST (nimesid nimetamata, and I wonder why :)) enam kuidagi ei saa!
Ning kes teist veel arvab kassidele meeldib piim - get a job, you lousy hippies - te olete stereotüüpides kinni! Ilmselt kunagi vanasti kirjeldas kreutsvald või keegi rahvapärimust valesti saksa keeles ja sealt levis niisugune valearusaam. Kassidele meeldib piima jalgadega mööda kööki laiali pritsida, see on õige küll.

keskpäine lembesõõrik

Olen veidi unarusse jätnud oma kokandusrubriigi. Selle parandame jalapealt fantast muffinsiretseptiga, mis on maitsev ja käpärane ning taskukohane.. ee.. paljudele. Minuarust. Ema andis. Seega -
Võtad 100g margariini ja lased sellel veidi mõnusasti soojas köögis laua peal sulada. Siis lisad sellele umbes 200g suhkrut ja üritad need kaks herakleitoslikku (see kõlab kreekalikult, järelikult oli suur filosoof) eluslooduse alguosakest (ülejäänud kaks on teadupoolest tuli ja vesi, võimaluse korral piim) miksri või millegi abil kokku möksida. Sellele sodile lisad üksteise järel kaks suuremat muna ja mässad edasi, noh, segad ja pühid laua pealt kokku. Aga miski ütleb mulle, et miksrit ei tasu enam niiväga sinna toppida - minaeitea, miks. Siis lisad aegamööda umbes 1,5 detsiliitrit maitsestamata jogurtit. Ema ütles, et võib olla ka kefiir, ja üldse, antud puhul on "umbes" igatahes VÄGA umbes öeldud. Sest kui topsi peal on kirjas "400g", siis mina ei tea, kuipalju sellest 1,5dl on. Pool? Kaks topsi? Anyway, mina olen pannud umbes pool. Ja olen kõik ära söönud. Ja segad niimoodi. Ja siis lisad ee.. kah mingi 2 dl piima. Jälle mõistatus, eksole. Umbes klaas vist. No ja siis segad ja kui stereotüüpides kinni oled, et koogi sisse peab jahu panema, siis pane (tegelt ma ei tea mis ilma saaks, toru!). Pane 4,5 dl (mis pagana retsept see on?? Mis detsiliitrid??? Anyway, mina otsustasin et jahu puhul detsiliiter on 100g, ei huvita) maitsvat nisujahu. Osad teist mäletavad ju mingilt minu pool tehtud ürituselt, et lastele meeldib peale öö ja õlu veel ka jahu. Niiet lisad jahu. See on tricky, sest jahu segad enne segamini 1 teelusikatäie küpsetuspulbriga ja samapalju söögisoodaga. Kuna see on tõesti oluline, kordan veelkord: jahu segad ENNE ühe teelusikatäie küpsetuspulbri ja samapalju soodaga. Jobudele ma kolmandat korda ütlema ei hakka. No ja siis sõelud selle jahuvärgi taignasse. Vat kui toredasti. Ja segad kaa muidugi, tobu! Segad ja vaatad et tainas tuleks hästi paks. Nii paks, et vispli küljest ei tule lahti. Kes ei tea, mis on vispel, vaadake siia (sobiv nimi sellele lehele - KOOGItarvikud:)) või kellel vähem kannatust, siis siia. Folkloorisõbrad ning need, kelle turvusringkonnas on lolle vanameheTARIKAID, vaadaku aga siia. Pornosõbrad vaadaku siia (jah, see on lame näide, aga ma ei hakka teiega ju oma salakohti jagama!). Anyway, vaadake et tainas oleks paks. Vispel, nagu aru saite, on tehniline vahend taigna paksuse (ma võiks öelda ka "viskoossuse", aga ma säästan teid, pealegi ma ei ole ise päris kindel kas see on õige sõna) määramiseks. Seega - paks on hea. Noh, ja siis lisage 200 dl (WHAT EVER!!!) rosinaid, mida maitsekohaselt võite enne leotada või mitteleotada. Pesta ikka võite. Ja siis visake taignas nendesse mõnusatesse paberist muffinsivormidesse ja need omakorda metallist muffinsivormi. Salanäpunäidet, kuidas seda teha nii et osa tainast lauale ja metallvormi määrima ei pudeneks, mul pakkuda ei ole. Ja siis pange see eelsoojendatud ahju ja laske ca 15 min (aga tegelt vähem) ca 200 kraadi juurest praadida. Ja läbi ahjuakna muide on väga mõnus vaadata. Ja siis sööge ilusti ja jagage sõpradega. Ja ärge heituge, kui soojast peast suur osa koogist pabervormi külge jääb. Selle saab sealt hammastega lahti. Ja jahtudes tuleb kõik lahti. Vastust Kadri küsimusele - kuidas poes muffinsid nii siledad on - ei ole veel olemas.
head isu!

siin me oleme!

Nimekonkurss still pending, oleme ilusti kodus, millega asusime kohanema (st väljusime transpordikastist) vahetult peale reisikaaslaste Eva ja Indreku lahkumist. Nüüdseks oleme kõikidest misiganes mööbliesemete alustest või nende ning seinte vahelistest prigudest tolmurullid üles korjanud, veidi söönud-joonud, ilusti liivapeale kakinud ja pissinud, kinofilmi vaadates maganud ning hetkel jalutame mööda kirjutuslauda ja püüame käesolevat juttu kirjutavaid näppe küünistada. Ehk siis et - mina tegelikult kõike seda aktiivselt kaasa ei teinud, küll aga nägin pealt. Ning teadmiseks teile, kes te olete piisavalt juhmid et üldse käesolevat blogi lugeda - Benderit tsiteerides: "The cruelty of the old pharoah is a thing of the past! Let a whole new wave of cruelty wash over this lazy land!" Ehk siis et Elvis has entered the building. Ja hetkel jäi ta monitori ja arvutikasti vahele kinni. Ja iseenesestmõistetavalt te kõik teate, ta nimi EI OLE VEEL Elvis. Ja tõenäoliselt Elvis see ka kunagi olema ei saa.
Oi. Ja nüüdseks on osad meist ka toitvat kätt hammustanud!!! Exceptionally hard. Minus on väike auk nüüd. Teoreetiliselt saab seda ära kasutada näiteks ülevoolav rõõm :)
Ning lähinädalatel olete ükshaaval ja väiksemates gruppides meid lõbustama oodatud.

imekonkurss

Ootamatult meenus soov kuulutada pidulikult välja Mällode uue perekonnaliikme nimekonkurss, mis võiks, aga ei pruugi lõppeda laupäeval, mil nimetatud pereliige üha suureneva tõenäosusega oma uude ellu astub. Üks ilus ja rahvuslikus meeles kassinimi, palun, või siis popp ja noortepärane. Ja kuigi kirjutamist alustades soovisin oma pointi resümeerida soovitusega mitte palun harjumusest pakkuda ka kauniks eestimeelseks kassinimeks "mällo", nagu seda mõningate inimeste arvamuse kohaselt on juba mu venna laste nimed (eesnime- ja perekonnanimepidi vastavalt siis Mällo Mällo ja Mällo Mällo), siis praegu, otsi kokku tõmmates - aga taeva pärast, miks mitte?

milky-no-way

Ma olen hetkel endaga väga rahul, et leidsin katseloomadega seotud kulutuste jaoks projekti eelarves sellise kategooria nagu "MUU". Kuigi süda tilgub natuke verd sinna pelgalt niivõrd napi piimaanniga loomi nagu rotid pannes.

out of whatsoever

Minu blogi üleval servas kirjutatakse süüdistaval toonil "Get your own blog!" Nagu et "mis sa loed siin, häh, kuule, kamoon, noh, lõpeta ära!"
Lihtsalt eile ja täna on nii suhteliselt kui ka intellektuaalselt suhteliselt madalseis olnud, nii et mul ei ole teile, kallid sõbrad midagi erilist öelda. Ka ühtegi pilti nagu ei oskaks siiakohale lisada. Või kui, siis ehk mõne hetkemeeleolu tabava, kullakesed:


Kes vähegi Kaimarit ja Kajat (Kaja? Kajat? Kajatit?) teab, märkab et nad ei ole päris nemad ise.
Anyways, on an unrelated issue, meenub veel kuidas 1 septembril koju minnes Konsum oli noori inimesi täis, kes kõik ostsid mingit odavat ebatervislikku toitu, brr.. Mina oma friikartulite ja poesalati ja pihvidega olin nende pähklikottide ja ma-ei-tea-mis-äkapakikeste kõrval nagu Greenpeace. Või misiganes organisatsioon meie kõrvetiste ja muu sellise ühise tervise eest muretseb.
Tõesti ei ole midagi öelda teile siia juure täna.

for your information

i don't feel so good

my beloved pussycat

veelkord eluka(a)slase valikust

make my day, punk

Võib-olla kui ühte asja praegu soovida, siis seda et päevad kunagi läbi ei saaks. Sest nii palju asju on teha, väikseid ja olulisi, millest loobuda ei suuda. Kui samas suurtele ja elulistele nende kõrval kaa oleks vaja tähelepanu pöörata. Raamatut lugeda, internetist järele vaadata, tulevikuasjadest unistada, Võru tänavalt ahjuotsast kaasavõetud kingasid puhastada, postkast seinale riputada, tsättida, hommikused lehed läbi lugeda, ujumas ja rattaga sõitmas käia, jala läbi hommikuse linna tööle minnna, mõnikord kellelegi sooja sööki teha õhtuks, esikupeegel üles panna, telekat ostmas käia, tallinnas potentsiaalset eluka(a)slast :) vaatamas käia, fotod üles panna, sõpradega Itaalia köögis istuda, öösel aknast välja vaadata, midagi üles kirjutada, kooki küpsetada jpms jpms jpms. Aga ikkagi kunagi ma pean magama minema, sest muidu algab juba järgmine päev ja mina tervitan seda zombina. Nii palju head ja nii vähe tunde igas päevas!
Siinkohal kasutaksin tegelikult vabadust tsiteerida Merle kirja päevakajalistel teemadel: "Mällo. Mul on hea meel, kui Sa endale kassi võtad. Mina võtsin endale teleka. Spontaanselt, pärast kaheaastast hoovõttu lihtsalt ühel õhtul Kristiinest hommikupudru jaoks piima ostes. Tegelikult mulle meeldiks, kui inimesed eelistaksid telekatele kasse." Meie eelistame telekaid JA kasse. Niiet veel üks positiivne tagasiside. Ma usun et meil saab palju sõpru olema.

Pluss, ma unustasin varem mainimata, kolmapäevane päev oli Tinni tehtud. THANKYOU, THANKYOU, THANKYOU! Te ei arva iialgi ära, kes tegutseb varjunime "Seniilne Barett" all :)


Lugupidamisega, Teie, Metall Näol

dii-teils

Ma ei oska arvata, kuidas kallid lugejad suhtuvad kirjetesse, millel pole läbivat teemat vaid mis lihtsalt muidu on JÕLE pikad. Parim näide, mille erilise pingutuseta leidsin, on Kaimari sulest. Muidugi, juhin tähelepanu, et erinevalt siinkirjutajast Kaimar räägib meile konkreetsel teemal, arutlevalt ning selgepiiriliselt, võiks isegi öelda et intelligentselt. Aga inimesed juba on erinevad. Niiet kui te vähegi minu sõprade moodi olete, siis arvatavasti klikkisite Kaimari lehelt sellesse süvenemata õudusega kiiresti Back-nuppu ning loete lõppevat lauset juba taas rahunenuma ning tasakaalukamana. Lihtsalt et see tunne teis ilusti maad võtaks ning hellitava järveveena päevatööst väsinud lugejate pea kohal kokku lööks (ma ei ole küll ise tihanud "The Hours" veel vaadata, aga miski ütleb mulle, et Virginia Woolf oleks selle analoogiaga rahul), kirjutasin siia sissejuhatava lõigu lõppu veel selle käesoleva lause, mille lugemise lõpetate nüüd kohe, sõltuvalt teie lehelaiusest eeldatavasti juba enne selle rea lõppu. Nii. see on nüüd tehtud. Olete end mõnusasti sisse seadnud? Võtame ette matka mällo mõtteradadele (tõele au andes, nüüd selle viimase lause kirjutasin juba alatusest, et teie jaoks oodatud uudiste juurde asumist veelgi viivitada ning õhkkonda pinevamaks teha. Well, sue me).


Anyway, eilne päev (ma pean silmas teisipäeva) oli nukras mõtiskelus pealangetamise päev. Mitte sellepärast, et Teele esimese reageerijana keelas mul kassipoega võtta, ega sellepärast et Triin korraga Tallinnasse tööle otsustas minna (ning - kujutage ette - mitte isegi sellepärast et sellest lausest siiamaani võib jääda masendav mulje, nagu sisters Pehk oleks ainukesed inimesed, kes mu väkest maailma veel koos hoiavad:)), ega isegi mitte sellepärast et päev otsa kohendatud projektifaili õhtul koju tulles mälupulgal taas hommikuse algse tööle kaasa võetud versiooniga asendasin. Mkmm - kõik see tuhmub tõsiasja taga et eile sai ühele poole minu võib-olla tõsiseim ning pikim intiimsuhe so far. Pisara toob silmanurka hüvastijätt kauaaegse lähedase sõbraga Sõbra ja Võru tänava nurgalt, ehk siis meie kõigi kalli Võru tänava korteriga. So long, dear friend, olgu kodumaa muld Sulle kerge. Seesama muld (ja liiv ja pori), mida pikki aastaid oma jalgadega kaugetelt ja lähematelt maadelt tuppa kandsin, kuni korter oli nii must, et mulle näis, et hakkan mustust juba VÄLJA tagasi kandma ning kodu muutub päev-päevalt taas puhtamaks. Seesama kodu, kus... nojah, eks teil kõigil ole sellega omad mälestused. And I mean, anything. Igatahes teisipäeva, 31. augusti õhtul 2004. aastal kella seitsme ajal andsin vähem või rohkem pidulikult võtmed tema südame juurde üle uutele omanikele. Ning meil teiega sinna enam asja ei ole. Veidi rõõmustab valutavat südant, et uus tegija on kaa ergas ja reipa olemisega noormees, kes asub kooliteele Treffneri Huko Gümnaasiumis. Kindlasti ootavad meie kodu tänu temale ees veel rohked värvikirevad tunnid. Aga praegu - hüvasti! Ning mul on kahju et see mõte mulle alles kodust mööda Kastani tänavat ära (nagu seda peaaegu kuus aastat tegin) jalutades tuli, aga PÕHIMÕTTELISELT ei ole tohutult vale teha Võru-Sõbra nurga memoriaalüritust ka uues kodus. Mul läheb sellega veidi aega, aga võtke teadmiseks, et kuangi lähikuudel on mintsi oodatud kõik, kes oma kohal- või eemalolekuga mind Võru tänaval nende aastate jooksul rõõmustasid. Meenutame ning nutame üksteise õlul. Ning seda kõike TÕELISTE mugavustega korteri.. ee.. mugavuses! Niiet beware!


Teemat vahetades - avastasin korraga, et teile antud 48 tundi minu elukaasluse üle otsustamiseks on möödas ning ülekaalukalt võitsid "jah elule!" ütlejad, kellele lisaksin juurde Kaimari ettevaatlikuma toetusavalduse ning Kriku tüüpilise arusaamatu soiu tema isikliku intiimelu ebamäärasuse kohta, mis kõik kokku ei jäta mulle mingit võimalust tegemaks muud kui reedel Tallinna minna ning Epu juures kõnealune persoon üle vaadata ning järgnevate päevade jooksul tema väärikaks vastuvõtuks ettevalmistusi teha. Ning ühtlasi - kuna kumbagi asjaosalist ei ole hetkel online, siis olengi juba paanika-jaanika: Grete, Sina ütlesid et kassikõhule TEGELIKULT ei mõju piim hästi. Aga nüüd Epp ütles et minu poju (tüdö tegelt) on juba piimaga harjutatud. MISNÜÜDKÜLLSAAB, MISNÜÜDKÜLLSAAB?
Ma usun et saame hakkama.

it's been a slow day

Kallid sõbrad! Täna mul ei ole erilist messidzit, mistõttu harin teid kunstiõpetuse vallas: perspektiiv ning sügavustaju, nativism ning müsteerijum, nigu neid ikka iga päev ette tuleb. I give you -

give ME a break

Okei, kallid sõbrad. Annan teile 48 tundi nõustamaks* mind raske kooseluotsuse osas:

(*see ei tähenda et ma teie nõu kuulaksin, kui see mulle ei meeldi)

i hope i didn't brain my damage

Lühivisiit pealinna koosnes rokalmaarevabaõhumuuseumi (NASA kunstniku visoonil näeme Arnoldi viljastatud rukist, vöötloomaks maskeerunud hobusekakat, lehmapekuks maskeerunud lehma, vanade eestlaste vanni (eksponaat 18) ning kaunist taluhoonet perenaiseta - muidu sisaldas iga majake avastatud tuhandest ühte tädi, kes vestis kuidas majad ehitati nii et õhk pealt ja alt läbi käiks, mina seostan seda tendentsi vanni suurusega vanadel eestlastel) poolkõvast külastusest

(täieliku rahuldatuse tagavad kunagi hiljem ekskursiooni (ning ma ei suuda kuidagi meenutada, mis on see ingliskeelne sarnase kõlaga sõna, millega tähistatakse pahade vaimude väljaajamist) lõpuni vastu pidav fotokaaku ning novembrikuust saadaolev soodus 7-kroonine pilet, mille asemel täna nautlemist pidurdas üle mõistuse kallis 12-kroonine lunapaber) ning sellele järgnenud shopping-spreest, mille tulemuseks olid väsinud näod, puhtad sokid ja aluspesu ning üleüldine rahulolematus.

Märkimisväärne osa visiidi õnnestumises oli mängida tagasisõidul kodulinna kõrvalistmele persestunud noormehe abiga suurenenud ajukasvajal, mis enda eksistentsist pideva nüri valuga märku andis. Ma ei viitsi hilisel õhtutunnil uneaega raisata teaduslike teooriate linkimisele, ent kui aju on vähegi midagi samasugust organisarnast nagu kopsud, siis peaks loll jutt tekitama samasuguseid patoloogilisi protsesse nagu šokolaadisigarite kurjemad vennad. Eriti kui seda mahedal bassihäälsel törinal sulle kõrva karjutakse (sihtpunkt oli tegelikult tagaistmel resideeruv tütarlaps, kuid tõenäoliselt funktsis minu kõrv ning ajukasvaja teatud filtri või musta auguna, kus suurem hulk infost neeldus, mis tingis selle kõvema väljutamise originaalallikast). Lisage siia juure veel iga 15 kilomeetri tagant pissipeatust nõudma rändavad vene noorukid, Tartus avanev üleüldine rüüstamise ning rüvetamise vaatepilt (iseenesestmõistetavalt päädis poolenisti reivipeo eest pakkupugemisena planeeritud pealinnareis LIIGA VARA naasmise fiaskoga) ning ajukasvajast ning misiganes kommunikatsioonihäiretest tingitud üleüldine vaimne kurnatus ja teie silme ette peaks kerkima see nägu, mida praegu teen. Niipalju infot siis.

little shop lifter

Ma olen konventsionaalsetest vestlustest nii väga eemaldunud, et iga kord imestan kui peale kellegagi kohtumist märkan, et olen talt küsinud kuidas läheb ning seejärel veel täienduseks spetsiifilisemate eluaspektide (lapsed, tööasjad) kohta pärinud. Nagu näiteks täna hommikul. Kas see on halb, et ma lahkudes end korraga normaalse tavalise inimesena tunda suutsin?
Aga üleeile hommikul nägin Biomeedikumi lähedal siili. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas nad tekivad. Millegipärast seostub siil mulle sõnadega "nohistamine" ja "turtsumine", sest vanarahva lugudes need on need hääled, mida siil teeb. Ja vist teeb kaa. Ja siis sellest kohe mõtlen, et kui ta niigi turtsub, siis ta ei tohiks ju niisugusel vihmasel hommikul väljas käia, jalad märjad. Aga käis küll. Minaeitea, kus tal minna. Ja tegelikult tundus väga südamelähedane loom - palt okkaline aga kõhu alt pehme ja soe (tol hetkel see konkreetne specimen ilmselt siiski märg ja külmetavate varvastega).
Peale seda, kui Iti esmaspäeval minupoolsele sisalikupildile viitamisega mu külastuste arvu taas peale laupäevast kümmet ja pühapäevast 21 82 peale ajas, ei julgenudki nagu midagi enam kirjutada niisuurele publikumile. Ootasin hoopis kuni päevade möödudes huvi kahaneb, ning siin ma taas oma tavapärase lugejaskonna ees olen - end te ees alasti kiskudes nagu ikka. Seekord võiks seda isegi literally võtta, sest peale pikki aju- ja muude elundite ponnistusi on meie armsasse koju taas (st uude koju esimest korda) saabunud internett. Lehitsen seda siin siis ja mõtlen elu üle järele. Pool aastat pole siit arvutist võrku saanud ning kõik feivoritsid ja muud asjakesed tunduvad nagu mingid kauged sugulased - nagu oleks tuttavad ja emotsionaalselt lähedased, aga samas pole kaua näole andnud nigu maeiteamis. Ja ma ei räägi ainult pornolehtedest :) Anyway - nüüdsest siis taas vähem tööajal MSNnisolekut ning rohkem õhtuseid mõtestatud ning filosoofilisi vestlusi, palun, on igatahes üks endpoint.
Ahjaa, ja mu ema on kodus sageli särgiga, kus on väike tüdruk ja korduvalt kirjutatud "little spender" ja kuhugi ka "shop". Ning mina loen alati ladusalt kokku "little shop-lifter". Niisugused argielu psühhopatoloogiad siis vms iganes muu sõna, mida mul hetkel pähe ei tulnud siinkohal kasutada.

seljatagusest

Riigipüha ning nädalavahetus möödusid sportlikus ning looduslikus vaimus.
Sportlikkus seisnes tagasihoidliku autori istmikurasvumisest tingituna vaid lohakas kohtunikutöös, mis sellegipoolest kestis terve pika reedese päeva ning tõi kaasa nalja ning naeru. Looduslik vaim aga leidis aset kaunis looduslikult kaunis kohas Ahjal vanade heade lillelaste seltsis, kellest kauneimad nägid välja umbes niisugused:


Arutluse all olid ka uuemad ristsõnade koostajate intelligentsitasemed ("tuntud tantsija ning poliitik (mitte sama inimene)" ning esoteerilised küsimused nagu mida tähendab ingliskeelsele maailmale 12 kuud.

Elusloodus - nagu selgub - on kahe otsaga asi - ise selle rüpes olles mahub osake sellest ka su enda rüppe. Või, noh, pragmaatilisemalt - Andrese pihku. Nagu näha.

Not so good gnus

Kui palju peab Jaapani nimega USA teadlastel olema fantaasiat ning usku kõige elava loomulikku headusesse, et psühhootilise käitumise (unprovoked rage reaction indicative of high emotionality, stereotyped behavior) loommudeli juurde optimistlikult lisada, et sel moel (emasloomade trüptofaanidieet mõjutamas järglaste psühhootilisust) loomade modifitseerimine suurendab muuhulgas ka järglaste lihamassi, muutes LEIUTISE atraktiivseks lihatööstuses (I'm thinking - kontrollimatute raevuhoogudega pullid leebe lihuniku noa all, mis võiks olla lihtsam). Meet science my ass. Whatever the hell that means selles kontekstis.
Ning mis ajast on see päev kui ma Eesti Energiale maksma pean, makseTÄHTPÄEV??

litl dings vol 82364327467813247656532454213765

Hommik kell kuus, kodulähistel. Postiljon jätab jalgratta üle hoovi maja ette ja läheb teisele poole tänavat, et raudvärava varbade vahelt seal haukuvat hundikoera kõhvitseda. Ja mõlemad on jumalast rahul ja elavad oma elu jälle edasi rahulikult. Niisugune südantsoojendav lugu inimestest ja loomadest kes väikestest asjadest rõõmu tunnevad. Tehke järele!
Tänase päeva piltmõistatus kõlab keerukalt: OI!? KES on pildil??

tra hommikust eesti maa

Vahelduseks postitan kaks kaunist päevapilti Andrese varasalvest, koodnimede all "ommik" ning "onu". Eks saage ise aru, kumbonkumb.


Ma arvasin et mina olen eriline loom, aga nüüdseks on online saabunud (ning kõigi eelduste kohaselt siis tööpostil) juba neli inimest. Vatkuslops. Headtööd&injourfeiss, unekotid!

good mourningsunshine

Hommikul ärgates oli toas niisugune külm ja jäine talvehommiku päikesevalgus. Päris mõnus vahelduseks tegelikult - meenutas kauneid talvevarahommikuid Võru tänaval nendel külmadel päevadel kui eelmisel õhtul ahju kütta olin viitsinud. Uues kohas ei teki vist enam seda sooja päikest täis tillukese koduruumi tunnet, sealsamas akna ja õhukese laudseina taga praksumas 30-kraadine pakane. Pealegi üldse - tsiteerides teisese allika kaudu Kaarel Pehki - selle aasta talv tuleb soe, sest ei ole külm. Nii et ainult kauniks jäälilleks mu mälestuste aknal see hommikune tunne jääbki :)(noh, see analoogia töötab eeldusel et minu aju on nagu mu kondenseerunud hingeõhku ja öiseid gaase täiskülmanud materjal logisevates lipendava värviga puitraamides, aga ikka parem kui mitte midagi).
Nädalavahetusest tahaks meenutada ilusat sügisilma ning meeleolukaid oldschool kohtumisi. Kusjuures ka need seostuvad mul sügisega. Siis on nii palju toimunud, mis mu peast ei kao.
Hommikul, potil, mõtlesin huvilistele nuputamiseks siia kirjutada umbes niisuguse küsilause: kas ma jätan liiga palju ütlemata ja ainult vihjan arglikult, niiet kallid lugejad tüdinevad kiiremini kui parv sinivaalasid Aura keskuses? (otsustasin hakata oma juttu Scott Adamsi laadis mõttetuid analoogiaid sise pikkima, mille mõttetust iseloomustab üks tema enda oma: see on nagu käeraudadega surnud sebra külge aheldatud olemine - esialgu tundub eriline, aga see muutub pea*)

Anyway, lisaksin veel ühe kauuni ülesvõtte kaunitest sügispäevadest, mille pealkiri tinglikult "Ema tuli koju"


ning kui juba, ehk siis ka ühe hommikuse kohvikoorejoomisstiilinäite


____________
*ma ei saa lubada, et minu analoogiad samasugusel tasemel on

nädalavahetuse erksates toonides

Eileõhtusel külaskäigul Pehkide mänššönisse tervitati Eesti olümpiadelegatsiooni teleka vahendusel elavalt ning kestvate ovatsioonidega. We are the champions, perhaps, some people might think, some say.


Samas toodi hiljem õhtu käigus päevavalgusele teleseriaali V.E.R.I. tootmise lõpetamise tõelised tagamaad. Nagu selgub, tuleb vigu otsida kaameratöö kehvast tasemest, ent kindlasti mitte näitlejameisterlikkuse puudumisest.

Ex, slugs and doc and dull

Nagu viimaste kirjete põhjal isegi mõistan, koosneb mu elu kildudest. Seetõttu ma postpõunin need killud ja publishin alles õhtul kui siit ära minema hakkan või kui veendun, et torust midagi rohkem enam ei tule.

Ajakirja Pharmacology, Biochemistry and Behavior juulikuine number kannab alapealkirja "Sex and Drugs". Aga kuhu jääb rock'n'roll?

Maret kirjutas, kuidas tal oli valida 25K-töö ja magistrantuuri vahel ning et otsustas õppimise kasuks. Kui Sa kunagi seda lugema juhtud, Maret, siis äsja umbes samasuguse magistrikraadi saanuna tunnen huvi, mis Sind niisugust otsust tegema motiveeris. Tell me.

Samas publitseerin veel enne kui see jõuab Eesti Ekspressi "Fläsh!" rubriiki (juba saadetud, ärge enam üritage:)) üleüleeile Ivari ja Kadriga tehtud ülesvõtte Tartu reklaamimaastikust. Autoriõigused kuuluvad muidugi Ivarile.


Ning - last but not least - viimaks ometi MSNnikokkupuude kalli inimesega, kelle oma elust juba mitu aastat kadunud arvasin olevat. Kui Sa seda loed, siis palun ära karda - i mean no harm :) Nädal lõppeb üllatavalt ilusti, aitäh teile kõigile ning kohtumiseni esmaspäeval.

my bority report

Mis saab inimesest kes kuulab kuu aega järjest õhtuti Alenderit ja peab seda oma ellu vägistama? Just to realise et päris maailmas on asjad lihtsad, proosalisemad ja nutusemad.
Go figure. Või siis et come..
fuck it

taff tschoiss

Misiganes teadlased on leidnud et õnnelik abielu suurendab keskmise briti rahulolu eluga samavõrd kui aastase sissetuleku tõus 100 000 euro võrra.
Ehk siis artikkel tänasest EPList. I'm telling you..

psühholoogiarindelt

1. Palun esitage oma arusaam SEKSUAALTERAAPIAST. Kas esimene assotsiatsioon tekib nt aroomiteraapiaga või millega, kurat?!?
2. Uusimat linnutööpsühholoogia vallast. Väljendi töötab nagu loom võib Hollandi teadlaste arvates asendada analoogse väljendiga töötab nagu broiler.

mornin gnus

Mulle meeldib hommikul enne teisi kohal olla. Esmalt jalutuskäik läbi enamvähem inimvaese linna, üle rohelise päiksepaistelise Toome ning siis esimesena kohalolemise töökas ja tubli rõõm :). Anyway, psühholoogia osakonna puhul on see lihtsam kui Biomeedikumiga. Viimases olen kell kaheksa paraku küll mitte viimaste seas, aga esimeste hulgas samuti mitte.
Nädalavahetus möödus viimaks ometi lugemise tähe all. Peale pikka minevikukollidekartust sai viimaks läbitud Douglas Couplandi esikraamat , mille ostsin tuhat aastat tagasi tema kolmanda, Life After God heade mälestuste foonil kas Lyonist suure liivaväljaku (mis võis olla mingi keskväljak, tsirkuse- või turuplats) äärest väiksest raamatupoest või Genfist peatänavalt suurest kaubamajast neljatähelise lühendiga meelelahutuspoest, mille mitut korrust täitsid raamatud, plaadid ja muu. Mine hulluks. Samal peatänaval kohtasime ühte umbes kolmest-neljast teadaolevast Genfi eesti perest, kes omavahel emakeelselt sõimlesid.
Generation X räägib kaa lugusid. Nende taga jookseb tegelaste isiklik elu kaa, mistõttu on seda raskem jälgida kui Life After God mõttepilte. Aga ikkagi on selge, mis on oluline... What is your takeaway? What is "that one memory of Earth that you'll take away with you when you die that proves that you were alive?"
Ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Vahel mulle tundub et ma olen elanud väga igavat elu, sest midagi pole juhtunud. Ent järele mõeldes olen näinud ja tundnud nii palju, et ühte momenti välja tuua on väga raske ja ülekohtune teiste suhtes. Ma saan neist teha loetelu, suurtest ja väikestest asjadest, sellest kuidas ma olen olnud kellegi kõrval või kellestki eemal või endaga v]i endast väljas või mõnes kohas või sealt eemal, mõnest kohast lahkumas või mõnda kohta jõudmas ja nii edasi. Pluss kõik need väikesed lapsed ja loomad, päikese ja tänavalaternate kaldenurgad ja muud asjad millest ma olen püüdnud rääkida, kuni selleni et Ujula tänaval on asfaldil purukskukkunud õllepudelist lömastatud kaheksajala moodi laik ning kuidas ma eile lõpuks ometi hakkasin köögilaua taga kokku panema oma BMW mudelit, avastamaks kui harva me saame ja teeme kingitusi, mis kellelegi nii täpselt sobida ja vajalikud olla võivad nagu see.

meet the parents

Teele: no kule, kunagi oled Sa ise kaa vanaema!
Triin: no igatahes mitte SINU lastele!

reality strikes/farmakoloogia mittekempsukohtumisi

Farmakoloogia instituudis jalutab peale rasket suve ringi härra vanemassistent PP (nimi võib-olla muudetud), särgiseljal kiri Schizophrenia - the other side. Nagu et explore the boundaries of the unknown ja palju muud paljutõotavat. Kuna särki on kirjade kohaselt doteerinud AstraZeneca, on ilmselt tegemist ravimiga, mis võimaldab inimesel tänavalt paremini skisofreeniahaige maailma mõista. Sest nagu me kõik mäletame - skisofreenikute ühiskonnas on haigusseisund norm, mitte erand.
Särk aga sel puhul, mõistagi, lühikesekäiseline.